Rasked kohad Piiblis XVI. Kes on pordik?

18. novembri telesaates «Ajalik ja ajatu» (kordus 23. XI) nimetas saatejuht, et usklikke olevat väga pahandanud 1989. ja 1990. aastal EELK Konsistooriumi poolt välja antud Uue Testamendi tõlkes sõna «pordik». Ta ei hakanud sündsusetut sõna seletama, vaid käskis soovijatel ise selle tähendust teatmeteostest otsida. Eesti Kiriku lugejate sõnaraamatutes tuhnimisest säästmiseks käsitlen seda probleemi siin rubriigis.

Sõnad on inimestele väga tähtsad. Teatavaid ohtlikke asju ja olendeid ei tohi üheski kultuuris otsesõnu nimetada. Vanad roomlased väitsid: Nomen est omen. Tabud on eri aegadel loomulikult erinevad, aga nad ei kao kunagi. Läänemaailmas tuleb praegu piinlikult järgida nn poliitilist korrektsust. Näiteks: meie haridusminister andis oktoobris korralduse kõrvaldada 7. klassi kirjandusõpikust viited raamatutele, mis on pandud kokku folkloristide kogutud naljadest, sest neid materjale saab klassifitseerida rassistlikeks, ksenofoobseteks ja seksistlikeks.
Metsloomade nimetusi asendati peitesõnadega jahimaagia tõttu, et saak ei saaks teada, mis kütil kavas, või kartusest – ära hüüa sutt, tulebki karja. Kindlam oli soe kohta kasutada saksa keelest laenatud sõna «hunt» (< sks Hund ‘koer’) või öelda hellitavalt «metsakutsu». Aga see ei aidanud kauaks – varsti tuli taas lapsi keelata: ära hüüa hunti!
Nii see käib. Olendid, asjad ja tegevused jäävad samaks, aga ajaga muutub nende nimetamiseks tarvitatud sõnade sobivus. Kunagisi eufemisme hakatakse tajuma vulgaarsetena. Nad muutuvad nn rumalateks sõnadeks.

Kreeka pornê oli kutseline prostituut, naine, kes elatas end oma keha müümisest. Saksa keelest laenatud «hoor» (< sks Hure, vrd ingl whore) ei tähista tänapäeva eesti keeles avalikku naist, vaid on sõimusõna, vt EKSS I, 483: «hlv. [= halvustav] lõbunaine, libu; liiderlik naine». Põlastav «Paabeli hoor» kõlab oivaliselt (Ilm 17:1,5,15,16; 19:2), ent evangeeliumides on tegemist teatava ameti nimetusega – «maksurentnikud ja lõbunaised saavad enne teid Jumala riiki» (Mt 21:31, vrd Lk 15:30), samuti epistlites (1Kr 6:15; Hb 11:31; Jk 2:25).
Eesti Piibliseltsi poolt 1996 ja hiljem välja antud Piiblis on seksi puudutav sõnavara täiesti kaootiline. Toon vaid mõned näited. Kreeka porneia on tavaliselt «hoorus» (1Kr 6:13; 2Kr 12:21; Gl 5:19; Ef 5:3; Kl 3:5; 1Ts 4:3 jm), kuid vahelduseks ka «hooramine» (Mt 15:19; Mk 7:21), «liiderdamine» (Mt 5:32; 19,9; Jh 8:41), «pilastus» (Ap 15:20,29; 21:25) ja «kõlvatus» (1Kr 5:1; 6:18; 7:2). Samu sõnu kasutatakse ka kreeka aselgeia vastetena, täiesti suvaliselt – kord «liiderlikkus» (Mk 7:22; 2Pt 2:7), kord «kõlvatus» (Rm 13:13; 2Kr 12:21; Gl 5:19; Ef 4:19; 1Pt 4:3; 2Pt 2:2; Jd 4). Kreeka akatharsia vasted on absoluutselt juhuslikud, lihtsalt vastikust väljendavad sõnad: «roisk» (Mt 23:27), «saast» (Ilm 17:4), «ebapuhtus» (1Ts 2:3), «roppus» (Ef 4:19), «rüvedus» (Rm 1:24; 6:19; 2Kr 12:21; Gl 5:19; Ef 5:3). Segadust suurendab, et «rüvedus» on muidu kultusliku roojasuse (2Kr 6:17) kohta (nt Ap 10:28; 11:8; 1Kr 7:14) ja sama sõnaga edastatakse ka kreeka rhyparos (1Pt 3:21; Ilm 22:11).

Eesti vanas kirjakeeles, Georg Mülleri ja Joachim Rossihniuse tekstides ei esine kordagi «hoor» ega sellest tüvest tuletatud sõnu. Mülleril on «port», «pordulaul» ja «pordusundija» (sutenöör), Rossihniusel «port» ja «pordujaht». Heinrich Stahli aegu hakkas see sõna kõlama liiga labaselt ning ta kõrvale sugeneb sakstelt laenatud viisakam sõna «hoor». Muidugi oli fopaa UT 1989 katse velmata roppu argikeelset «porduelu» (Mt 5:32; 19:9; Jh 8:41) ja vanamoelist «pordikut» (August Annist: «läksi pordik poegimaie, tulelupard lapsi saama»).

Korintos oli antiikajal suur sadamalinn. Just seal asuva kogudusega on apostel Paulusel kõvasti tegu, et sealsed kõvad mehed, «kes tohivad kõike» (1Kr 6:12jj; 10:23), ei suhtuks seksuaalküsimustesse kergekäeliselt. Pordumajad ja pordunaised on hiljemgi olnud kõigepealt sadamalinnades, kus pakuti intiimteenuseid meremeestele, nagu tänapäeval Hamburgis ja Rotterdamis. See on põhjus, miks see paljudes Euroopa keeltes esinev sõna (< ld portus ‘sadam’ < ld porta ‘värav’) andis nime ka sealse lõbutöö operaatoritele.
Niisiis: kuna maakeelsed argiväljendid on jube räiged («lits» < lita, emane koer) ja kaheti mõistetavad (käivad ka «lahke anniga» tüdruku kohta, kellele ei ole vaja maksta), võiks tulevastes piiblitõlgetes kasutada üldkeeles kodunenud ja täpse tähendusega ametinimetust «prostituut».
Neil juhtudel, kui on karta, et omakeelsed sõnad tingivad afekte, tuleks kasutada surnud keeli. 1996. aasta Piibel on sellega juba algust teinud. Apostlite tegude raamatus jutustatakse, kuidas Filippus kohtab etiooplaste kuninganna kandake võimukandjat, kes valitses kogu ta varanduse üle. Mooramaa õukonnas sai kõrgele tõusta vaid kastraat – testosterooni puudumise tõttu ei olnud sellisel ambitsioone võimu haaramiseks ega tulnud karta armuafääre. Seni öeldi tema kohta ta positsiooni arves-tades «kammerteener» (< sks Kammerdiener), nüüd öeldakse «eunuhh» (Ap 8:27, 34, 36, 38, 39) – eks ole, palju ilusam kui olnuks «kohimees».

Soovituseks tulevastele piiblitõlkijatele: arvestage keele arenguga ja ärge põlake ladina ega kreeka keelest eesti üldkeelde tulnud sõnu. Milleks ponnistada veidrate ümberütlevate konstruktide väljamõtlemisega (1Tm 1:10 «poisipilastaja» ja 1Kr 6:9 uudissõna «meestepilastaja»), kreeka arsenokoitês on ju «homo».
Jah, «kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti» (2Kr 9:6). Aga milles seisneb tippsportlase «kasinus»? Kui ütleks «askees», oleks asi klaar – «iga võistleja on kõiges askeetlik, … et [ta] ise ei osutuks diskvalifitseerituks (kr adokimos)» (1Kr 9:25,27).
Paljud rasked kohad Piiblis muutuksid selgeks, kui kasutada tõlkes rahvusvahelist terminoloogiat.

Toomas Paul