RASKED KOHAD PIIBLIS, X

Ära lase meil sattuda kiusatusse!

Sellise küsimuse riputas E.E.L.K. Sydney koguduse preester Allan Taruste üles vaimulike listi. Üks kolleeg selgitas seepeale püüdlikult: «Võib-olla Jeesus ise rääkis. Aga spordivõistlustel filmitakse kiiresti liikuvaid inimesi ja objekte sageli ratastelt, mida mitme hobuse jõuga töötav masin ringi veab.»

Jah, veel on usaldavaid koguduseliikmeid, kes oma hingekarjaselt Piibli seletamist ootavad. Loodavad, et neid võetakse tõsiselt, ja antakse väärikas vastus ka siis, kui nad ei ole suutnud päris täpselt oma küsimust formuleerida.

Küsimusele, mis kell on, võib vastata lõõpivalt, et kell on ratastega masin. Aga meie ajal ei ole elektronkellades enam rattaid. Mis kell on tähendab tavaliselt küsimist kellaaja järgi. Aga ta võib olla veel kolmandaski, filosoofilises mõttes: mis monstrum see ajanäitaja kui selline on? Ehk antud juhul: kust keegi võib teada, et tegemist on kiusatusega?

Raskus ei ole tehnilises pooles, s.t probleemis, millised olid evangelistide allikad. Kirjanduslooliste küsimustega tegeleb eraldi teoloogiline distsipliin (nn sissejuhatus Uude Testamenti) ja noor ametivend võiks vaadata oma ülikooliaegsest konspektist, mis seal öeldakse. Ei ole ka põhjust välja tõsta Jeesuse kõrbekiusatuste ja Ketsemani palvevõitluse tunnistajate puudumist, sest sama võib pärida ka maavalitseja Pilaatuse ja Jeesuse kahekõne kohta (Jh 18:33–38; 19:6–11) ning paljudel teistel puhkudel.

Jeesuse neljakümnepäevane paastumine ja palvetamine ning kiusamise võitmine (Mt 4:1–11; Lk 4:1–13) nagu ka ta kinnivõtmisele eelnenud otsustamise tund (Mt 26:36–46; Mk 14:32–41; Lk 22:39–46) olid unikaalsed sündmused, mis sellistena enam ei kordu, ja seega ei anna meile ka teabe edastamise mehhanismi täpsem tundmine midagi lisaks.

Sest see, mida evangelistid teatavad, ei ole nagunii reportaa˛, vaid kerygma, see, mis kuulajale on eluliselt vajalik. Tegemist on kiusatuse kui sellise prototüüpidega, arhetüüpiliste olukordadega. See, mis meid viimselt huvitab, on eksistentsiaalne: kust ja kuidas ma teada saan, et olen sattunud kiusatusse?

Inimestel on erinevad nõrkused. Lapse ahvatlus võib olla jäätis, alkohoolikul viinapudel. Erak Antoniuse nägemustes olid põhilised võrgutavad naised (vrd 1Kr 7:5), nagu ta pihtimustest teame. Kõigil nendel juhtudel on tegemist ihulike himustamistega, mille kohta Paulus ütleb: «senini ei ole teid tabanud muu kui inimlik katsumus» (1Kr 10:13).

Kui me aga Meie Isa palves palume: Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast, siis seepärast, et kiusatus (kr peirasmos) ainsuses on Piiblis väga tõsine asi. Proovilepanek, «läbikatsumine» (Ilm 2:10; 3:10). Kiusatus Piibli mõttes puudutab kõige olulisemast kinnihoidmist inimese elus.

Tõeline kiusatus ei ole patuste osa. Patus püherdajaid ei ole vaja proovile panna ega hukutada, neil pole midagi kaotada. Külvaja mõistujutus on kalju peale kukkunud seeme «need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära» (Lk 8:13; ka Mt 13:21).

Kiusatust kogevad pühakud, ja eriti juhid. Jeesuse kui Messia kiusatus on võim. Saatan soovitas Jeesusel muuta kivid leibadeks. See andnuks talle täieliku võimu. Niipea, kui Jeesus midagi sarnast tegi – söötis viis tuhat meest imelisel viisil –, taheti ta vägisi tõsta kuningaks ja ta pidi mägedesse pagema (Jh 6:14j).

Samasugune on kiusaja teine ettepanek: «Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta end templi harjalt alla» – s.t demonstreeri rahvale, et sina oled kannatustele kättesaamatu. Täpselt vanade roomlaste aegumatu retsepti järgi – hea valitseja jagab rahvale leiba ja lõbu (ld panem et circenses).

Nende kahe pakkumise vastuvõtmine olnuks kummarduse tegemine «selle maailma vürstile» (Jh 12:31; 14:30), kelle kätte on antud kõik maailma kuningriigid ja nende hiilgus ning meelevald delegeerida nende valitsemist kellele tema tahab (Lk 4:5j).

Oleks lapsik kujutada kuradit kiusamas muistenditest laenatud karnevalikostüümis, saba ja sarvede (sarved sugenevad kuradi atribuutikasse alles viikingite ajal) ja musta torukübara ja väävlihaisuga. Iseendana esinev kurat ei saaks kedagi eksitada, äärmisel juhul ehk hirmutada.

Kiusatus seisneb selles, et «saatan ise moondab ennast valguse ingliks» (2Kr 11:14) ja tsiteerib asjatundlikult Piiblit (Mt 4:6; Lk 4:9j). Jeesus ütles Peetrusele, kes talle siirast südamest head soovis: «Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sündigu sulle», väga järsult ja ebaviisakalt: «Kao mu silma alt, saatan!» (Mt 16:22j) – keegi ei saa olla kindel, et teda ei kasutata söödana.

Kella puhul on teabest, kuidas ta hammasrattad seiereid edasi ajavad, palju olulisem see, kas ta näitab õiget aega. Otsesõnu – ei ole oluline, millises mütoloogilises kujus (nt Jd 6–10) Piibli tegelased kogesid kurjuse väge ja riukaid, vaid see, et oht ja õige aeg (kr kairos) ära tuntaks.

Jeesus õhutab oma jüngreid Ketsemani aias: «Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse» (Mt 26:41; Mk 14:38). Ent jüngrid ei taipa tunni tõsidust ja jäävad magama. Nii see oli: Jeesus läks kinnivõtjatele vastu rahuga hinges, kuid unesegused jüngrid jooksid ehmunult laiali, ja Peetrus vandus, et ta ei tunne Jeesust (mis sügavamas mõttes ei olnudki väga vale).

Sõna saatan on heebrea keeles ‘süüdistaja, pealekaebaja, provokaator’. Hiiobi raamatu proloogis on saatan üks «Jumala lapsi», kellel on eriülesanne – ta «hulgub maad mööda ja rändab» ning paneb tähele, kuidas inimesed elavad (vrd eesti rahva usku, et kurat kirjutab kirikus nende nimed inimnahast pärgamendile, kes jutluse ajal tukuvad) ning panna vagasid proovile ja käib prokurörina taevas neid süüdistamas. Kohtunik peab andma sanktsiooni tema valuvõtetele (Ii 1:6–12; 2:1–7). Aga sellele tuleb ükskord ots. Jeesus ütleb: «Ma nägin saatanat kui välku taevast maha langevat» (Lk 10:18), ja Ilmutusraamatus räägitakse lõpulahingust, mille järel «on visatud välja meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl» (Ilm 12:7–13).

Kristlastel on juba praegu kaitsja, «eestkostja» (Vulgata: advocatus) Isa juures (1Jh 2:1), «kes on olnud kõigiti kiusatud otsekui meie, ja ometi ilma patuta» (Hb 4:15).

Vanas Testamendis (1Ms 3) on psühholoogiliselt meisterlik pattulangemise kirjeldus (taas võiks kiuslikult küsida, kes jutustas Moosesele, kas Eeva või madu?). Asi ei ole õunas ega isegi mitte sõnakuulmatuses, vaid soovis saada Jumala sarnaseks – «te saate kui Jumal» (ld eritis sicut deus, 1Ms 3:5). Surmapattudest esimene on ülbus (kr hybris, ld superbia), millest kasvavad välja kõik teised patud. Pattulangemine ei toimunud keelatud vilja hammustades, vaid sellele eelnenud albis soovis. Kiusatuses, mida sellisena ära ei tuntud.

Karta on, et hingevaenlane ei tule tänapäeva vaimulikke kiusama soovitusega: «Sülita krutsifiksile!» Ei, ta piirdub palju vähemaga. Näiteks annab nõu: tee pulli ja pane oma kirja lõppu viledaks kulunud soovi «Issanda õnnistust!» asemele vaimukas «Härra siunamist!».

,

teoloogiadoktor