Keera ette teine põsk!

Kõige levinum Piibli kasutamise viis on
käsitada teda oraakliraamatuna – lüüa lahti suvalisest kohast ning võtta pöidla
alla sattunud salm Jumala osutusena. Nii oli see munkluse rajaja püha
Antoniusega, kes võttis endale määratud manitsusena juhtumisi ettejäänud sõnu
Mk 10:21, ja püha Augustinuse pöördumisel, kui üks hääl talle kordas «Võta ja
loe!» (ld tolle lege) – ta luges Rm 13:13j ning see valgustas teda lõplikult
(Pihtimused VIII, 29).

1741. aastal otsustati Kristus-Vabastaja
valida vennastekoguduse kõrgemaks vanemaks ning tema tahtmise teadasaamiseks
võtta kasutusele ilusate Vana Testamendi sententside järgmiseks aastaks
loosimise meetod (saksa Losung on «loositu»). Näiteks tänaseks päevaks, 21.
juuniks 2006 on loosiga tulnud salm: «Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. Kui
ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast» (Nl 3:31j).
Väga hea loosung, mida annab 
suurepäraselt ühendada mõlgutustega Eesti sündmustest 21. juunil 1941.
aastal.

Taolise toimimise eelduseks on, et kõik on
üks ja sama Jumala Sõna, mis kõnetab meid otseselt üle aegade, loe seda, kust
tahes. Paraku, tulemuse ohutus ei ole garanteeritud. Räägitakse, et üks mees
lõi suures ahastuses lahti oma Piibli, et leida, mida teha, ja talle sattus
salm: «Ja ta läks välja ning poos enese üles» (Mt 27:5). Kohkunud mees ei
suutnud uskuda oma silmi ning palus endale teist salmi.

Kui ta Piibli uuesti avas, tuli lause:
«Mine ja tee sina nõndasamuti» (Lk 10:37). Jube lugu! Arvatavasti on see välja
mõeldud, kummatigi ta näitab, et sellisel Piibli kasutamisel on omad karid. Ei
ole kindel, kas me ei pööra öeldu mõtte pea peale, kui ignoreerime algset
konteksti. Paraku seda juhtub. Isegi siis, kui võiks rahulikult järele mõelda,
kellele ja mis situatsioonis Piiblis midagi öeldakse. Võtame konkreetse näite.

Üks üldtuntumaid Jeesuse ütlusi on
soovitus, et kui sind on löödud vastu paremat põske, keera ette ka teine (Mt
5:39). Seda siis nõutakse mõnitades ristiinimestelt.

Kui silmitseme tolle kuulsa lause
konteksti, tuleb välja, et see ei käi kakluse kohta. Iga mees teab, et paremat
põske saab tabada vaid vasaksirgega. Ent pärast vasaksirget, mis pealegi on
virutatud ilma pehmendava poksikindata, ei ole võimalik enam teist põske ette
pöörata, sest oled siruli maas nokaudis.

Kas Jeesus ajas asjatundmatusest põsed
segamini? Ei, lause on väga korrektne. Tegemist ei ole taplusega rusikaõiguse
maailmas, vaid lõdva käeseljaga antud solvava laksuga (kr rhapizo ‘kõrvakiilu
andma’, ‘lajatama’) vastu teise auväärse isanda paremat põske. Seda lööki ei
kviteeritud vastulöömisega, vaid kohtusse kaebamisega, ja seal saanuks teotaja kahekordse
karistuse.

Mišnas on rohkesti materjali taoliste
konfliktide kohta. Tsiteerin vaid ühte: «Kui keegi oma ligimest lõi, siis
maksab ta talle ühe sela. Rabi Jehuda ütles rabi Jose, Galilealase, nimel: ühe
miimi [26 korda suurem raha]. Kui ta andis talle kõrvakiilu, siis maksab ta
talle kaks miimi. Kui see sündis käeseljaga [vastu paremat põske], siis maksab
ta neli miimi» (Baba Qamma 8,6).

Jeesus sõnas, et tema omadel ei maksa sel
kombel «õigust» nõuda. Pigem pööraku nad teine põsk ette. Las lajatab sinna ka,
kui tihkab, sina ole väiklasest solvamisest üle.

Jeesuse kaasaegne juudi ja rooma õiguse
maailm oli rangelt reglementeeritud. Taust on õigusriik, äärmine legalism. Üle
saab pakkuda ainult siis, kui on kehtestatud kindel norm. Rooma sõdur tohtis sundida
kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta (Mt 5:41). Moosese seaduse
järgi tohtis süüdlasele karistuseks anda 40 piitsahoopi (5Ms 25:3).

Et nuhtlejad hoogu sattudes ei läheks
lugemisel sassi ning kogemata ei rikuks seadust, andes ühe hoobi lubatust
rohkem, vähendas vanemate pärimus kindluse mõttes maksimumkaristuse 39 hoobini,
nagu see sündis viiel korral apostel Paulusele (2Kr 11:24).

Mäejutluse kontekst on distsiplineeritud
tsiviilühiskond, kus ollakse võimelised teise inimese suuremeelsetest tegudest
järeldusi tegema. Andmine ja laenamine tagasi tahtmata (Mt 5:42) või teise põse
ette pööramine on õigustatud jõudemonstratsioonina. «Nõnda paistku teie valgus
inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas»
(Mt 5:16, vt ka 1Pt 2:12). Kui see võime kaasinimestel puudub, pole miskit tulu
usuvägitegudest. Purjus pommija ei tunne tänulikkust.

Paulus ähvardas Jeruusalemma sõjatribuuni,
kui see kavatses teda rihmutamisega üle kuulata, et ta on Rooma kodanik (ld
civis Romanum), nii et too lõi kartma (Ap 22:25–29, vrd 23:27). Ja kui ta seda
Filipis laskis sündida, siis taktikalistel kaalutlustel, et lõpus sundida
preetorid alandlikult vabandust paluma oma teadmatuses toimetatu pärast (Fl
16:37–39).

Niisiis, kui haagikohtunik on määranud
mõisatallis 20 kepihoopi, siis ei maksa pärast nende kättesaamist turja asemel
kõhtu ette pöörata ja paluda sinna teist portsjoni. Tegemist ei ole kristlase
lömitamisega, vaid teisest üle olemisega. Selle paremaks mõistmiseks
silmitsegem Mahatma Gandhi ahimsat, mis oli inspireeritud mäejutlusest.

Gandhi üks põhjendus vägivallatuks
vastupanuks oli, et kuna eesmärk ei pruugi saabuda meie eluajal, peab valvama,
et vahend oleks selline, mis ei muutuks põhjuseks teistele protsessidele.
Vägivald vahendina põhjustab sageli edasist vägivalda ning kaugenemist
eesmärkidest.

Rahumeelse vastupanumeetod arenes välja
kokkupõrkest Suurbritannia ülemvõimuga. See oli meetod, millega Gandhi ja tema
pooldajad lõid vastuseisu imperialistliku valitsusega, näitasid avalikkusele
seaduste ebaõigsust ning reageerisid füüsilisele rünnakule rahumeelselt.
Haarates masse, sai Satyagrahast poliitiline tehnika, millel oli suur võim. Kui
armastust piisavalt intensiivselt väljendada, mõjutab see kogu ühiskonda.

Satyagraha on relv, mis ei sisalda endas
eesmärkide saavutamiseks vägivalda. Liikumise mõte oli tõest kinnipidamine
ehk «tõejõud». Tõde on ainuke õige ja tähelepanuväärne nimi Jumalale ning
ahimsa ja kannatused iseendas on ainsaks teeks tõeni. Mitte vastata vägivallale
vägivallaga on õilis põhimõte ning nõuab selle teostajalt suuremat vaprust kui
vasturünnak.

Satyagraha oli mõjuv inglise
koloniaalsüsteemi legalismi ja korrektsuse tõttu. Olen kunagi kirjutanud Eesti
Kirikus, kuidas inimloom ei ole kiskja, sest tal puuduvad kiskjale
iseloomulikud instinktiivsed pidurdusmehhanismid ning seetõttu togib ta
liigikaaslase surnuks, kui seda ei tõkesta kultuur («Halastusest» – EK
10.01.1991).

Juristid peavad rikkumised reastama ja
reeglistama enne, kui saab hakata armu andma. Kristlus on üsna võimetu, kui ta
peab ühtaegu olema Moosese ja Jeesuse rollis: õpetama viisakaid kombeid ja häid
tegusid, ning samas manitsema, et nendest ei ole mingit kasu õndsakssaamiseks
(«kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis
te ei saa taevariiki», Mt 5:20).

Kokkuvõtteks: kui ei kehti õiguskord, siis
tasub juhul, kui läheb löömaks, ise anda avahoop, nagu tegi püha Peetrus (Jh
18:10). Sest kõige esimesena nimetatakse tule- ja väävlijärve heidetavate seas
argu (Ilm 21:8).

Toomas Paul