Talle veres pestud riided

Vastamiseks peab alustama kaugemalt. Kõigepealt
peame endale meelde tuletama, et muiste olid inimeste ja loomade suhted hoopis
teistsugused kui praegu. Tollal oli nii inimestel kui ka loomadel hing (hbr
nefeš). Paradoksaalsel kombel alles uusajal ja eriti pärast evolutsiooniteooria
teket võttis Inimene sisse absoluutse kõrgeima olendi positsiooni.

See muutus avaldub meie keelekasutuseski:
«loom» ja «lojus» tulevad verbist «looma», st nad on Jumala loodud olendid,
«elajas» («metselajas» jne) oli «elukas», st elusolend – kuid praegu on need
algselt neutraalsed nimetused kasutatavad vaid sõimusõnadena (vrd «loomalik»,
«elajalik», «lojus»; arhailine «pudulojus» on uuest piiblitõlkest kadunud).

Vanas Testamendis on juhtimist, hoolt ja
kaitset vajava inimese võrdpildiks lammas resp. pudulojus, kes omapäi jäetuna
hukub (2Sm 24:17; 1Kn 22:17; Js 53:6; kogu Hs 34. peatükk). Lambad on psalmides
sagedased (Ps 77:21, 78:52, 95:7, 100:3; nt Ps 119:176: «Ma olen eksinud nagu
kadunud lammas, otsi oma sulast, sest ma ei unusta su käske»). Jeesus tsiteerib
Mt 26:31 prohvet Sakarja sõnu: «Ma löön maha karjase, ja karja lambad
pillutatakse laiali» (Sk 13:7), ennustades jüngrite käitumist tema
kinnivõtmisel.

Inimest võrreldakse lambaga (kr probaton)
tihti ka Uues Testamendis. Iisraeli lapsed on kui eksijad lambad, kellel ei ole
karjast (Mt 9:36; Mk 6:34; ka Mt 10:6, 15:24), jüngrid on lambad (Jh 10:2–27;
vrd 21:16j) ja Jeesus hea Karjane, kes otsib üles ka eksinud lamba (Mt 18:12;
vrd Lk 15:6). See pildistik juurdub VTs: 1Pt 2:25 tsiteeritakse prohveti sõnu:
«Te olite ju nagu lambad ekslemas» (Js 53:4; Hs 34:5).

Ometi on üllatav, et ka Jumala Poega
nimetatakse «talleks» (kr amnos Jh 1:29,36; Ap 8:32; 1Pt 1:19; arnion Ilm 5:8
ja edasi). Ilmselt oli (üheks) põhjuseks, et esimesed kristlased leidsid
Jeesuse elu seletamatud seigad olevat täpses vastavuses konkreetsete
prohvetikuulutustega – «kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on
rääkinud prohveti kaudu» (Mt 1:22j, 2:5j,15,17j, 23, 27:9j; Lk 22:37; Jh 19:24,
28,36,37), kusjuures sageli taipasid jüngrid seost alles tagantjärgi (Lk
24:25jj,46; Jh 2:17,22, 12:16, 20:9). Eriti olulised olid neile nn Jumala
sulase laulud (Js 52:13–53:12), mida tõlgendati kannatava Messia kohta
käivateks ning mis andsid seletuse Jeesuse häbistavale surmale. Sealt on pärit
ka Js 53:7, mida loeb endamisi teed sõites valjusti etiooplaste kojaülem: «Tema
on kui lammas viidud tappa, ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei
ava ka tema oma suud» (Ap 8:32). Nagu lammas, ei hakka Jeesus oma hukkajatele
vastu (vt 1Pt 2:21–24).

Teatud sõnad muutuvad aja ja rohke
tarvitamisega nii tavaliseks, et neid kuuldes ei mõtle pikemalt. Ent Martin
Lipp kurjustab 1895. aastal tartukeelse lauluraamatu tõlkijatega: «Mõnigi
kõnekäänd pidi Eesti kõrva valusaste haavama. Näituseks öeldakse raamatus a. 1691:
«Ütz Latz om Junkrust sündinu», «Et Jummal Poig om armas Pois». Jumala Tall ehk
Voon nimetatakse Jumala lambaks! Kõik võimalik, et väljaandjatele Eesti keele
vaim ommeti veel võeraks oli jäänud.»

Kummatigi on eesti «lammas» laen saksa
keelest ja saksa keeles tähendab Lamm just «tall» (vana lammas on neil Schaf).
Probleem sugeneb sõnade emotsionaalse laengu teisenemisest aja jooksul (muide,
sakslastel on Knabe ’poiss‘, tähendus nii kõvasti nihkunud, et viisakas inimene
ei tihka seda enam kasutada).

Lähis-Idas oli lammas (kui tahta täpne
olla: rasvasabalammas, Ovis laticaudatus) iidsest ajast ohvriloom. Lambakarjane
Aabel toob ohvri «oma lammaste esimesest soost ning nende rasvast» (1Ms 4:2,4),
Iisak küsib isalt, kus on ta ohvritall (1Ms 22:7) jne. Paasaööl tuli tappa
lamba- või kitsetall, kes on «veatu, isane, üheaastane» (2Ms 12:5) ja tema
verega võida ukse mõlemat piitjalga ja pealispuud (2Ms 12:7).

Moosese seadus nägi ette igapäevaseks ja
hingamispäeva põletusohvriks kaks «aastast veatut oinastalle» (4Ms 28:3,9),
seatud pühadeks seitse aastast oinastalle – «need olgu teil veatud!» (4Ms
28:19, 29:8,13), lisaks igasugustel eri puhkudel, näiteks nasiiritõotuse puhul
«ta toogu oma ohvriannina Jehoovale üks veatu aastane oinastall ja üks veatu
aastane utetall patuohvriks ja üks veatu jäär tänuohvriks» (4Ms 6:14).

Ohvrilooma puhul oli nõutav veatus ehk
laitmatus (vrd 1Pt 1:19), st täis tervis. Jumalale ei tohtinud ohverdada
vigaseid loomi, vaid parim, esmasündinu jne.

Loomadel on hing ning hing asub veres: «Veri
on hing, ja hinge sa ei tohi süüa koos lihaga!» (5Ms 12:23). Juba Jehoova
lepingus Noaga on säte: «Te ei tohi liha süüa ta hingega, see on: ta verega!»
(1Ms 9:4).

Vere söömine tõi kaasa surmanuhtluse:
«Igaüks, kes sööb mingisugust verd, hävitatagu oma rahva seast!» (3Ms 7:26),
«Ja kui keegi Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist sööb mingisugust
verd, siis ma pööran oma palge selle veresööja vastu ja hävitan tema ta rahva
seas. Sest liha hing on veres, ja selle ma olen andnud altari jaoks lepituse
toimetamiseks teie hingede eest, sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu»
(2Ms 17:10j).

Looma veri tuli lasta voolata maha: «Te ei
tohi süüa verd – valage see maha nagu vesi!» (5Ms 12:16; ka 5Ms 15:23), «kes
kütib söödava jahilooma või linnu, peab selle vere maha kallama ja mullaga
katma. Sest kõige liha hing on tema hinge sisaldav veri. Ja ma ütlen Iisraeli
lastele: Te ei tohi süüa mitte ühtegi liha verd, sest iga liha hingeks on ta
veri. Igaüks, kes seda sööb, hävitatagu!» (3Ms 17:13j). Seetõttu esitati
apostlite kontsiilil ka pagankristlastele nõue, et nad ei tohi süüa verd ega
lämbunud loomi, kelle veri oli jäänud välja voolamata (Ap 15:29, 21:25).

Ohvriloomade verd kasutati kultuses
puhastamiseks, st pühitsemiseks. Aaroni ja ta poegade ametissepühitsemisel
tapeti härjavärss, «ja Mooses võttis verd ja määris sõrmega ümberringi altari
sarvedele. Ja ta puhastas altari ning valas vere altari aluse kõrvale.

Nõnda pühitses ta seda, toimetades selle
eest lepitust» (3M 8:15), samuti toimiti põletusohvri jääraga: «see tapeti ja
Mooses piserdas verd altarile ümberringi… Ja sisikonna ja jalad pesi ta verega»
(3Ms 8:17,21). Sarnaselt tuli toimida iga-aastasel suurel lepituspäeval.
Ülempreester «võtku härjavärsi verd ja piserdagu sõrmega  lepituskaane esikülje peale, ja lepituskaane
ette ta piserdagu sõrmega verd seitse korda», samamoodi tuli tal toimida
patuohvri siku verega (3Ms 16:14j, 18j).

Kogu Vana Testamendi aegse Jumala teenimise
üdi võetakse kokku kirjas heebrealastele, meenutades lepingulaeka ja -telgi ja
teenistusriistade ning kogu rahva verega piserdamist: «Moosese seaduse järgi
puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole
andeksandmist» (Hb 9:22).

Meie jaoks on taoline vere igale poole
pritsimine ja määrimine võigas. Kui kujutleda lõõskava päikese käes
templiplatsil toimuvat kümnete ja sadade härgade ja lammaste ja tuvide jt
hukkamist ning valatud vere hulka, siis oleks meie jaoks juba roiskumise lehk
väljakannatamatu. Sellises Jumala teenimises ei olnud midagi esteetilist ega
hügieenilist.

Meie jaoks on mõistetamatu ka nn
veremüstika, mis vennastekoguduse algusaegadel oli kohati väga levinud ja
millest oli eelviimases, kuni 1991. aastani kasutatud luteri kiriku
lauluraamatus (Uus Lauluraamat. Kirikus, koolis ja kodus kasutamiseks) veel
alles mõni laul, nt «Ma kiitlen ükspäinis neist veriseist haavust… / Ma peidan
end neisse / ja usus neis olen» (UL 248), «Kristuse veri, õigus ka / on minu
aukuub lõpmata» (UL 412), «Kristuse haavadesse ma / Nüüd heidan rõõmsalt
magama, / Kristuse veri, õigus ka, / See minu aukuub on, et ma» (Ul 576) jt,
mis on uuest «Kiriku laulu- ja palveraamatust» välja jäetud.

Meie elame steriilses maailmas, kust kõik
ebaesteetiline ja halvasti lõhnav on kõrvaldatud, ja selles maailmas on inimese
ja loomade vaheline suhe hoopis teistsugune kui muiste (olen sellest kirjutanud
essees «Liha- ja lemmikloomad», vt Looming, 2006, nr 3, lk 459–461).

Toomas Paul

(Jääb pooleli.)

Head
lugejad!

Kui
teil on küsimusi Piibli keerukate kirjakohtade kohta, siis saatke toimetusele
oma küsimused. Teoloogiadoktor Toomas Paul aitab raskeid kohti seletada.