Rännak toomapäevast kolmekuningani

Vanarahvas ütles, et Toomas toob jõulud tuppa. Päris jõuluaeg algab jõulupühadega ja kestab kuni kolmekuningapäevani. Kahte nädalasse mahub palju erinevaid kirikupühi ja erilisi päevi oma rikkaliku sisu ja sõnumiga.
21. detsember on Jeesuse jüngri ja apostel Tooma mälestuspäev (toomapäev). Kirikuaastas pööratakse Toomale rohkem tähelepanu hoopis ülestõusmispühadel, kui loetakse lugu Tooma uskmatusest ja usu tunnistamisest (Jh 20:24–29). Jõulude eel  on Tooma meenutamine päris asjakohane ja toomapäeva võiks hakata tähistama ka kõigi jõuludes kahtlejate päevana.

Jeesuse sündimise pühad
Me ei tea täpset Jeesuse sünnipäeva. Võib-olla oli see 20. mai või 18. aprill või 25. märts või 25. detsember. Kuupäev pole kõige olulisem. Ega kirik peagi jõulupühi sünnipäevana, vaid pühade keskmes on sõna lihakssaamine ja Jeesuse sündimine inimeseks… et meie võiksime Jumala lasteks saada. Nõnda võiks jõulusid pidada ka Jumal-Isa austamise pühadeks.
Muide, 24. detsember on Aadama ja Eeva nimepäev. See rõhutab, et loomine ja lunastus kuuluvad kokku. Aadam ja Eeva on inimkonna esivanemad, kelle läbi tuli pattulangemine. Jeesus on uus Aadam, kes tõi meile pattude andeksandmise.
Kõige tuntuim on Luuka talletatud lugu Jeesuse sündimisest Petlemmas, inglitest ja karjastest. See on traditsiooniline jõuluõhtu lugemine. Meie kiriku uue lugemiskava järgi loetakse 1. jõulupühal Johannese jõuluevangeeliumi, kus romantilise jõulupildi asemel kõlab ülev tunnistus: «Alguses oli Sõna… Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel…» (Jh 1)
Jõulupühadega liitub veel mitu isikut, kellele on pühendatud 2., 3. ja 4. jõulupüha.
26. detsember on esimese märtri diakon Stefanose mälestuspäev (tehvanipäev), 27. detsember evangelist Johannese päev ja 28. detsember on pühendatud Heroodese poolt hukatud süütutele Petlemma lastele (süütalastepäev). Jõulupühade oktaavi (kaheksapäevane pühadeaeg) mahub enamasti ka üks pühapäev, mille teemaks on Püha Perekond. Mitmel pool maailmas peetakse just sel pühapäeval laste- ja pereteenistusi.

Jõuluõhtu
Suurtel kirikupühadel on alati ka pühadeks valmistumise päev – eelõhtu. Jõulupühadel on selleks jõululaupäev. Eestis on nüüd ka jõululaupäev riigipüha. Vaba päev on  tervitatav, kuid siin on ka oht üleliia tähtsustada ettevalmistuspäeva.
Kirikupüha eelõhtu tähendab, et sel õhtul peetakse pühade esimene teenistus või palvus. Just nimelt õhtul, pärast päikeseloojangut või pärast kella 18. Eestis on jõuluõhtu teenistuste kellaajad nihkunud järjest varasemale ajale. Populaarne aeg on kell 15, 16 või 17, mõnes kirikus peetakse esimene «jõuluõhtu» teenistus juba kell 10. Inimestele meeldib käia veel valges surnuaial, kirikus ja minna siis rahus koju pühi pidama. Kuna inimesi tuleb kõige rohkem kirikusse just jõuludel, võiks kirikus pidadagi mitu teenistust.
Siin on lihtne toetuda vanale kirikutraditsioonile: 24. detsembri õhtune palvus, öine missa või vigiilia, 25. detsembri varahommikune palvus ja hommikune pühadeteenistus. Varahommikune teenistus, millest Skandinaavia jõulujutud pajatavad, on Eestis praktiliselt tundmatu.
Just öine jõuluteenistus võiks olla ka peredele hea alternatiiv. Tehakse kodus pühade ettevalmistused, ollakse kuuse ümber ja siis minnakse jõulukirikusse. Paljudel maadel on öine missa omamoodi jõulupühade kõrghetk. Ka minu kaunimad jõuluteenistuste mälestused on just Haapsalu jõuluöö rahvarohketelt teenistustelt, mis kiirelt kujunesid noorema kirikurahva armastatud armulauale tuleku pühaks.
Eestis ei ole kahjuks jõuluöised teenistused suurt populaarsust saavutanud. Loomulikult on väga humaanne anda ka koguduse töötegijatele rahulik jõuluõhtu. Kui jälgin koguduste jõuluteenistuste teateid, siis näen, et meie «inimsõbralikkus» on läinud nii kaugele, et suur osa kogudustest peabki teenistuse ainult jõuluõhtul ja paremal juhul veel vana-aastaõhtul, jõulupüha ise aga jääb hoopis pidamata, rääkimata 2. jõulupühast.

Nääripäev
1. jaanuari tunneme uusaastana ehk nääripäevana. Nõukogude võim püüdis nääridega jõule kõrvale suruda. Nüüd pole  vaja jõulude pärast karta ja ka nääripäeva ei pea kristlased häbenema. Kirik võiks seda nime julgeminigi kasutada.
Nääripäeval on veel kaunim ja selgem nimi: Jeesuse nimepäev. Seda ta tegelikult ongi. 1. jaanuar pole ju muud kui jõulupühade oktaav: Jeesuse ümberlõikamise ja nimepanemise päev (Lk 2:21). Uus kalendriaasta algab kõige olulisema ja kaunima nimega – Jeesus.
Jeesuse nimepäeva juhatab sisse eelõhtu, 31. detsember, meil tuntud saksa päritolu nimetusega «vana-aasta» või «vana-aastaõhtu». Eestis on ka aastavahetuse populaarsemaks jumalateenistuseks kujunenud 31. detsembri teenistus.
Me ei tohiks siiski unustada, et vana-aasta näol on tegemist kristliku pühaga, mis juhatab sisse Jeesuse nimepäeva. Soomlased ongi selles mõttes täpsemad – neil on uudenvuodenaatto ehk uusaastalaupäev. Meilgi on olemas nimetus «nääriõhtu»! Kuidas kõlaks kiriku uksel kuulutus: «Nääriõhtu jumalateenistus kell…»!?

Kolmekuningapäev
Kristliku kiriku üks vanemaid pühi on Kristuse ilmumispüha (6. jaanuar). Läänekirikus on selle pühaga tähistatud Idamaa tähetarkade tulekut Petlemma Jeesus-last kummardama (Mt 2:1–12). Piiblis nimetatakse nende toodud kolme kallist kingitust – kulda, viirukit ja mürri – ja seetõttu on püha saanud endale ka nimeks kolmekuningapäev.
Psalmis 72 räägitakse Jumala antud kuningast, keda teised kuningad kummardavad. Pigem oli tegu ikkagi inimestega, kes olid näinud erilist tähtede seisu ja selle ajel võtsid ette pika reisi. Nad olid paganad, kes tulid austama uut kuningat. Kolmes külalises on nähtud ka kolme maailmajao, Aasia, Euroopa ja Aafrika esindajaid. Seetõttu on kolmekuningapäev tuntud kui misjonipüha.

Peeter Paenurm