Rändekriis pakub mõtteainet

Sündmused Poola-Valgevene piiril tuletavad taas meelde, et maailm on väike. Isegi üpris kaugetes maades toimuv ei jää sageli mõjutamata meidki.

Juba mitmendat kuud on nimelt tuhanded peamiselt Iraagi Kurdistanist ja mujalt Lähis-Idast pärinevad immigrandid üritanud Valgevene kaudu ebaseaduslikult Euroopa Liitu pääseda. Neid toetavad aktiivselt Valgevene ametivõimud, kes loodavad sel viisil survestada Euroopa Liitu leevendama riigi vastu kehtestatud sanktsioone.

Rahvusvahelist tähelepanu äratas toimuv möödunud nädalal, mil Kuźnica piiripunkti lähistele kogunes ühekorraga tuhandeid immigrante. On tehtud ka katseid piirirajatisi lõhkuda ja jõuga üle Poola piiri tungida. Suur osa sisserändajatest näib siiski käituvat üsna rahumeelselt. Nad on piirile rajanud telklaagri, püüdes pälvida rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu ja kaastunnet. Ning eelkõige pehmitada otsustajate südant, et neil lubataks rännata Saksamaale või mõnda teise meelepärasesse Lääne-Euroopa riiki.

On igati mõistetav, et Poola kaitseb otsustavalt oma piiride puutumatust. Kontrollimatu sisserände lubamine kujutaks endast julgeolekuriski ning pealegi meelitaks veelgi suuremat hulka sisserändajaid õnne katsuma. Oleks vale anda neile signaal, et õigust Euroopa Liitu siseneda on tõepoolest võimalik saada lihtsalt söaka ja visa pealekäimise tulemusel. Ning lisaks kõigele muule ei ole sugugi välistatud vägivalla eskaleerumine piiril või koguni selle ülekasvamine riikidevaheliseks vastasseisuks.

Kogu Euroopa Liidu huvides on praegu niisiis see, et Poola piire kaitsvad kümned tuhanded piirivalvurid ja sõjaväelased suudaksid kriisipiirkonnas säilitada rahu ja korra. Teisalt aga ei saa kuidagi heaks kiita seda, et kuuldavasti pole Poola võimuesindajad piiri ületamisel tabatuid mitte alati inimlikult kohelnud. Samuti tõkestatakse järjekindlalt ajakirjanike ning humanitaarabi pakkuvate aktivistide juurdepääsu piiritsooni. Osalt just seetõttu kannatavad seal redutavad inimesed arstiabi puudumise, külma ja nälja tõttu. Vähemalt kümme neist on juba jätnud ka oma elu.

Suhtumine piiril toimuvasse lõhestab mitte ainult Poola ühiskonda tervikuna, vaid ka kristlasi. Kirikute juhid tavatsevad aga enamasti rõhutada, et riigi huvide ja kodanike julgeoleku tagamise kõrval ei tohi ka ligimesearmastust ära unustada.

Näiteks Poola katoliku piiskoppide kogu juhataja Stanisław Gądecki kutsus hiljuti usklikke üles piirilolijate heaks annetama. „Hoolimata migrantide saabumise asjaoludest vajavad nad kindlasti meie vaimulikku ja materiaalset tuge,“ rõhutas ta.

Ent ärgem unustagem, et tegemist pole ei esimese rändekriisiga Euroopa Liidu piiridel ega küllap ka mitte viimasega. Seetõttu peaksime ennekõike küsima, miks küll on nii paljud inimesed nõus riskima oma elu ja tervisega ning maksma tohutu suuri summasid, et ainult Euroopasse pääseda. Maailmas paistab olevat midagi põhjalikult mäda. Mida meie, ELi kodanikud, saaksime olukorra parandamiseks ära teha?

 

 

 

 

Rain Soosaar,

kodanik