Rajades evangeeliumile

Keegi on öelnud, et traditsioon on see, mis teatab, et surnud on juba hakanud roiskuma. Ses humoorikas lauses on omajagu tõde sees. Nii ajaloos kui nüüdisajas on autoriteedi allikana kasutatud pühakirja ja kui sellest jääb puudu, võetakse kasutusele ka objektiveeriv traditsiooni argument. Traditsioon on ühismeel ja järjepidevus ning see viitab ühtekuuluvusele ja identiteedile, kuid samas on sel ka kalduvus ajale jalgu jääda ja tarduda. Fookust kaotades võib traditsioon olla lihtsalt korduv viis teha asju valesti. 

Kristluse suhe traditsiooniga pole kunagi olnud päris üheselt mõistetav. Kummatigi on kristluse jõulist traditsiooniloomet näha juba algkristliku teoloogia kujunemise algfaasis. Sünoptilises pärimuses, ülesäratamise doktriini kontekstis, ütleb Jeesus saduseride partei esindajatele, et nad „ei tunne pühi kirju ega Jumala väge“ (Mk 12:24). Variseridele ja kirjatundjatele heidab ta ette Jumala sõnaga vastuollu mineva esivanemate traditsiooni järgimist: „Teie olete muutnud Jumala sõna tühjaks oma pärimusega [paradosis – ’edasiandmine, õpetus, pärimus, traditsioon’]“ (Mt 15:6). 

Neljandas evangeeliumis nimetatakse Jeesust sõnaselgelt prohvetiks (Jh 7:40), kuid vastus kõlab: „Kas üksainuski ülemaist või variseridest on temasse uskunud?“ (s 48). Jeesust näidatakse pühakirja ainulaadse prohvetliku tõlgendajana, keda ei tee araks vastaste traditsioonil põhinev argument. Väited, mis on evangeeliumist lähtuvale tõlgendusele võõrad, lükati apologeetiliselt tagasi juba varakult. 

Kirjaliku allikana kõige varajasem viide (55 pKr) evangeeliumile kui traditsioonile pärineb Pauluselt: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud [paradidōmi] seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud [paralambanō]“ (1Kr 15:3). Siin leidub evangeeliumi definitsioon ja põhisõnum: Kristus suri meie pattude eest, maeti maha, äratati kolmandal päeval üles ja ta näitas ennast (s 4–6). See, kes ei hoia kinni neist „sõnadest“, on usklik ilmaasjata (s 2). 

Paulus käskis elada evangeeliumi vääriliselt ja olla innukas eemaldama sinna juurde mitte kuuluvat: „kes rajavad end Seaduse tegudele, on needuse all“ (Gl 3:10). Pääste üle „kiitlemine“ tuleneb üksnes „ususeadusest“ (dia nomou pisteōs; Rm 3:27). Toora kuulekusest lähtuvad instruktsioonid ja muudele kultuurist sõltuvatele reeglitele ei saanud siis ega saa ka täna rajada päästet. Universaalsest inimolemusest tulenevate eetiliste põhimõtete teooriad varieeruvad ja nende üle vaieldakse tänini. Kas need on Jumala antud ja objektiivsed või inimliku kultuuri konstruktsioonid? Üks universaalsus tundub olevat kindel: ebaeetiline on alavääristada inimindiviidi ükskõik mil moel.   

Juutidel tekkis eksiilijärgselt eksklusiivne seadusekesksus. Sõna „pagan“ on pärit just siit kontekstist ja sellega tähistati mittejuudi rahvaid kui paganlikke (ethnikos), nii religioosselt kui kultuuriliselt ebapuhtaid inimesi. Säärane seadusekesksus mõjus polariseerivalt juutlusele nii diasporaas kui Palestiinas. Juba Vana Testamendi prohvetikirjandus vastandub kitsarinnalisele õiguslikule dogmatismile tekstidega, mis rõhutavad Jumalale meelepärast eluviisi ja õiglust, mitte lihtsalt seaduste järgimist formaalsuse või rahvusliku uhkuse pärast (Js 1:17 jpt). Prohvetite pärimusliiniga samastas end ka vastne Jeesus-liikumine ja sarnaselt polemiseeritakse evangeeliumites range nomismi järgijatega (Mt 23:13–36 par). Pauluski redutseeris Toora reeglid üksikkäsuks: „kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!““ (Gl 5:14). Evangeelium pakub võimaluse seda täita.  

Uustestamentlane Nicholas T. Wright on öelnud: „Iga katse saavutada puhtamat kogudust või puhtamat kristlikku elu, kui seda on meile tõotatud „siinses taevas“, tähendab riski asetada turvalisus, päästekindlus millelegi muule kui Jumala armastusele ja armule, mis on vaba ning teenimatu and.“ (N. T. Wright, Small Faith – Great God, InterVarsity Press, 1978, 104) Lisaks ohtu sattunud päästekindlusele mainib ta ka turvalisuse riski. Ajalugu näitab, et alati, kui kirik rajab end evangeeliumi asemel seadustele, rahvuslusele või poliitikale, surutakse maha südametunnistusevabadus ja algab vähemuste vaenamine. 

Kristluse ainulaadne religioonilooline panus on vaba ja teenimatu Jumala arm. See ongi evangeelium ja igasugune identiteediloome või ühtekuuluvustunne peaks lähtuma evangeeliumist ja piirduma evangeeliumiga, sellele mitte midagi juurde lisades ega ära võttes. 

Ergo Naab

teoloog