Rahvaloendusest, tõest, õnnest ja tarkusest

Kord lugesin üht lugu, kuidas keskaegne rüütel läks laia maailma tõde otsima. Kui ta jõudis seitsme maa ja mere taha, leidis ta tõe üles, aga tõde oli kole, mitte ilus.

Kui lugeda 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta alguseni toimunud rahva ja eluruumide loenduse tulemusi, mis puudutavad religiooniga seonduvat, siis need ei rõõmusta, aga ei saa ka öelda, et maailma lõpp oleks saabunud. 

Mida me saame rahva ja eluruumide loenduse andmetest teada? 58% ei peaks omaks mitte ühtegi usku (suurenenud 4% võrreldes 2011. aastaga; eestlaste hulgas on selleks 71%, mis tõesti on väga kõrge) ja 29% peab mõnda usku omaks (ei ole võrreldes 2011. aastaga muutunud).

Tõele tuleb näkku vaadata ausalt, aga tuleb ka tegutseda, mitte niisama kurvastada, sest nagu on öelnud üks katoliiklik pühak: „Masendus on püsivuse vaenlane. Kui sa ei võitle masenduse vastu, muutud sa kõigepealt pessimistiks ja seejärel leigeks.“

Lisaks tõele on inimesed otsinud ka õnne seitsme maa ja mere taga. Õnnest on olnud erinevaid arusaamu. Karl Marx on öelnud oma raamatus „Zur Kritik der Hegelschen Rechtsphilosophie“ (1843), et „Inimeste õnne esimene tingimus on religiooni kaotamine“. Seevastu psalmist Vanas Testamendis ütleb: „Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi“ (Ps 73:28). 

Kuna me usume, et inimestel on vaba tahe ja kõik meie elus ei ole ette määratud, siis iga inimene otsib oma teed tõe ja õnneni. Ja õnnelik on inimene, kes „leiab tarkuse, ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast. See on kallim kui pärlid, ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav“. (Õp 3:13–15)

Rahva ja eluruumide loenduse andmetest tuleb välja, et usku omaks pidajaid on kõrgharidusega inimeste seas 34%, keskharidusega inimeste seas 28% ja põhiharidusega inimeste hulgas 21%. EELK peapiiskop on tabavalt selle kohta öelnud: „Kui me põhikoolis või ka keskkoolis oma järgnevaid põlvkondi ei hari, siis inimesed, kes kõrgharidust ei omanda, jäävadki usulises mõttes määratlemata. Nad ei oska ennast määratleda, sest neil puudub haridus ja puuduvad teadmised (…) Ehk siis inimesed, kes on jõudnud ennast harida juba kõrghariduse tasemel, julgevad ka ennast identifitseerida, sest neil on teadmised usundite ja religioonide kohta. Kui vahel rahvasuus öeldakse, et usk on harimatute ja mitte väga teadlike inimeste valik, siis rahvaloenduse tulemused kinnitavad täna vastupidist.“

Kunagi esitati selline küsimus, et kas Jumal suudab teha sellise kivi, mida ta tõsta ei jõua. Jumal on ju kõikvõimas, et kas ta seda suudab. Ja vastus on üllatav. Jumal suudab küll – see on inimese süda, mis saab otsustada, kas ta tahab Jumala juurde minna või mitte. Kui me austame inimeste vaba tahet, siis peame leppima, et mõned inimesed teevad otsuseid, mis meile kõrvalt vaadates ei tundu targad. Aga parem oleks, kui kõikide inimeste valikud oleksid teadlikud, mitte juhuslikud. See ongi tarkus. 

Aga kui rahva ja eluruumide loenduse juurde tagasi tulla, siis saame sellest teada, et kui eestlane tunnistab mõnda usku omaks, siis ta on enamasti luterlane (11%) või õigeusklik (3%). Eestis elavad venelased on enamasti õigeusku. Kogu Eesti elanikest on katoliiklaste arv pigem kasvanud (2011. aastal 0,4% ja 2021. aastal 0,8%). Samas võrreldes varasema rahvaloendusega on statistika esitatud hetkeseisuga väga napilt võrreldes varasemate aegadega (näiteks, kui palju on katoliiklaste protsent eestlaste hulgas), kui kogu andmestik oli kättesaadav ning neid andmeid sai vaadata näiteks ka soo ja vanuse kaupa kõikide kirikute lõikes (võimalik, et see info tehakse veel avalikkusele kättesaadavaks).

Tegutsemise juurde tagasi tulles. Me võime alati ju mõelda, mida teised võiksid kõike teha, aga võime mõelda ka ise, mis meie saame teha. Kas meie ise, meie lapsed ja lapselapsed käivad igal pühapäeval kirikus ja kas nad osalevad pühapäevakoolis, kas nad oskavad palvetada, on lugenud piiblilugusid, katekismust või selle kokkuvõtet või pühakute elulugusid ning kas me igapäevastes vestlustes üldse räägime nendest asjadest? 

Aga kui laiemaks minna, siis olen seda varem öelnud ja kordan siinkohal üle: „Kirikukoolid on kiriku lootus ning igas Eesti maakonnas võiks tulevikus olla kirikukool.“ Ja lõpetuseks: et inimesed saaksid teha tarku valikuid, siis on inimestele vaja anda teadmisi nii poliitika, looduse, majanduse, kultuuri kui ka religiooni kohta, et nad orienteeruksid mõistetes ja saaksid aru ümbritsevast maailmast. 

 

 

 

 

Heiki Haljasorg,

Tallinna Toomkooli õppealajuhataja