Raamatu läbitöötamisest ei pääse siin mitte kuidagi

Aasta lõpus ilmus Aschendorfi kirjastuselt Münsteris uurimustekogu, mida on kasulik lugeda ka väljaspool teoloogiat. Teos on avaldatud saksa keeles, nii et järgnev on tõlgitud.
Sarja «Katoliiklik elu ja Kirikureform (KLK) kirikulõhe ajal» 69. köide kannab pealkirja «Baltimaad reformatsiooni ja konfessionalismi aegu. Liivimaa, Eestimaa, Saaremaa, Ingerimaa, Kuramaa ja Latgale. Linn, maa ja konfessioon 1500–1721. I». Ta sisaldab kuus uurimust, reprosid ning geograafilisi skeeme.
Eestlaste poolt on uurimusi kolm: Uppsala ülikooli fennougristika ja keeleloo professor Raimo Raag käsitleb ühes artiklis keeli ja rahvastikku vaadeldaval ajal ja alal ning teises eestlaste kirjasõna samal perioodil. Kolmanda autoriks on Stockholmi ülikooli Baltimaade ajaloo kauane professor Aleksander Loit. Tema uurimus hõlmab köite mahust üle poole ning kirjeldab reformatsiooni ja konfessionaliseerimist ikka samal ajal kui protsesse ajaloolase vaatekohalt.

Metakeelsuse kriis
Küsimus ise pole kiusakas, ent on raske: kui palju peab kirjanduse õpetaja põhikooli lõpupoolel, kutsekoolis ja gümnaasiumis tundma vaimulikku kirjandust seestpoolt? Võime selle küsimuse esitada ka üldisemal kujul: kui palju ja millistest allikatest peab kirjanduse õpetaja olema õppinud teoloogiat kõrvalainena?
Mihkel Rebase kirjutatud õpik «Eesti kirjandus kutseõppeasutustele» (2003) jätab vaimuliku kirjanduse praktiliselt kõrvale, sellest on seal kümmekond rida. Kas siis lukksepp või mööblimeister ei peagi teadma rohkem kui roppe nalju? Vajalike faktide hulka me meeletuseni suurendada ei saa, ent vaimuliku kirjasõna soetajate mentaliteedist võiksid peajooned siiski antud olla. Ilma nendeta läheb raskeks mõista isegi Jaan Krossi kui prosaisti.
Tänini on vanima eestikeelse kirjasõna uurimine keskendunud peamiselt raamatuloolistele või ka keelelistele probleemidele. See on õige ja põhjendatud, sest niisugune lähenemisviis vähendab spekulatiivsust. Kuid tõlkija või tõlgendaja mentaliteedist me ei pääse, sest probleem ise, vaimuliku ja ilmaliku eristamine kunstis, ulatub kaasaegagi ja jätkub ka pärast meid. Mõiste «vaimulik» on siin küllalt üldine, sest ta ei ütle midagi täpsemat inimese usuliste tõekspidamiste kohta.

Raamat jätkamiseks
Raimo Raagi artikkel sedalaadi küsimusi otseselt ei käsitle; tema aineks on omaaegne trükisõna, nähtuna koondpildil ja protsessis, kuhu kuuluvad nii koolid kui ka raamatute publitseerijad. Kui midagi kahetseda, siis seda, et koondpildi loomisel ei näi Raimo Raag tundvat mitut Uku Masingu uurimust, mille teeneks on just kirjastaja mõtlemisviisi kirjeldamine. Muidugi oli see eeskätt äriline, ent Uku Masing oskas kunagisest asjaajamisest välja lugeda sedagi, missugune oli trükiste omavaheline sõltuvus, mõnikord koguni trükipoogna tasemel.
Üks võimalusi minna vaimuliku kirjanduse akadeemilisel käsitlemisel edasi on teada. Ma mõtlen arhiiviuuringuid faktilise asjatundmise süvendamiseks. Seda pole noorematele uurijatele tarvis tingimata üle korrata. Teine võimalus on vaevalisem, sest ta eeldab vastamist küsimusele, kui erinevaid maailmu ja tõlgendusi pidid omaaegne jumalateenistus ning usuline õpetamine selgitama mitte siit nurgast ja sealt, vaid koos.
Näide märksa hilisemast ajast. Otto Wilhelm Masing ei saanud Äksi kiriku kantslist sõidelda oma ametivendi ega trükkaleid, teenistuse reeglitest ta üle minna ei võinud. Oma trükiseid ja veendumusi pidi ta koguduse piires ning visitatsioonidel tutvustama väljaspool pühakoja nõudeid. Aga kuidas? Ehk üldisemalt: missugune oli Masingu kui ratsionalisti mentaliteet, kui me tahame anda sellele sõnale motiveeritud sisu?

Usulise arengu maalähedane pool
Professor Aleksander Loidi pikk ja metoodiliselt väga hästi üles ehitatud uurimus käsitleb tollase usuelu majanduslikku põhja, õiguslikku sätestamist ja kirikukorraldust või teisisõnu kiriku- ja valitsemispoliitika kokkupuuteid ning eriarenguid. Kirikupoliitika vajas selget organisatsiooni, valitsemispoliitika andameid, kuid mitte rumalaid alamaid. Ketserlus ja hereesia olid arusaadavalt keelatud, ent keegi pidi ka seletama, milles need seisnevad, tooma näiteid ja viitama karistustele. Ses suhtes on enam kui omal kohal Aleksander Loidi uurimuse V peatükk, mis käsitlebki just kirikukorralduse juurat.
Uutes magistri- ja doktoritöödes ei pääse siin tutvustatud raamatu läbitöötamisest mitte kuidagi. Ta sobib väga hästi aga õppevahendiks ka nendele, kes peavad Rootsi aega tundma sõltumatult sellest, mida nad ise kitsamalt uurivad. Me ei tohiks ühegi aine puhul rahulduda tema aluste õpetamisega ringist rangelt sissepoole.

Peeter Olesk