Purjetades Ruhnu 

Iga aasta püüan leida suvel aega, et käia purjetamas. Minu jaoks on purjetamine väga spirituaalse ja religioosse sisuga. Esmalt annab see väga tugeva tunnetuse ja maailma kõiksuse selge hoomatuse. Lastes kanda ennast loodusjõul ning ainult tuule ja veel koosmõjul, saad aru enda olemusest ja suhestusest maailmaga. Püüad saavutada kooskõla stiihiaga ja kohati annab see tunde, nagu kontrolliksid seda, kuid siis saabub teadmine, et oled ikkagi vaid inimene loodusjõudude kütkes. Samas annab purjetamine meeletu emotsionaalse laengu liikuda soovitud suunas ainult purjede, tuulte, veeteede ja meeskonna oskustega. 

Purjetamine on keeruline kunst. Inimese soovist jõuda sihtkohta ei piisa, vaja on hulga teadmisi ja oskusi. Navigatsioon, kaarditeadus, purjetamis- ja laevatööoskused ning kogemused. Mulle on alati meeldinud purjetamise ja kristliku olemuse võrdlus. Kui sul puudub usk ja sellega kaasas käivad veendumused, eetika ja moraal, siis oled kui laev merel, millel puudub kompass. Ilma kompassita ei ole võimalik leida oma asukohta reaalsuses, kaardil ja maailmas. Täpse teadmiseta oma asukohast on raske hinnata enda võimalikku saabumist sihtkohta. 

Enamasti on kaasaegne purjesport meeskonna tegevus, üksinda on võimalik purjetada, kuid purjesport ja kaasaegsed jahid on tavaliselt mehitatud 6–8 purjesportlasega. Saavutamaks tegevuste kooskõla peavad meeskonna liikmed mitte ainult olema vilunud koos tegutsema, vaid ka nii hingeliselt kui vaimselt kokku sobima. Meeskond kõlab kokku ja tegutseb kitsal ala, purjekal on ruumi vähe ja liikumine piiratud ning iga tarbetu liikumine segab kulgemist. See tähendab palju koos olemist, külg külje kõrval istumist ja poordi küljes kallutamist. Kui ei ole vaimset klappi ja sobivust, siis suure tõenäosusega sind järgmisele reisile kaasa ei kutsuta! Purjetamine annab hindamatu õppetunni, milline on su meeskonnakaaslane ning kas sina sobitud sellesse seltskonda. Nii on purjetamine filosoofiliselt kui mikromaailma mudel, mille saad üle kanda makromaailma ja suures pildis leida iseennast.

Julgen purjetamist võrrelda kristliku kasvamisega, see on samuti rännak ja teekond, mille algus on meeles ning võimalikud tingimused ja eeldused paigas. Ka kristlastena me kasvame ning meie ristimine on teekonna algus. Asudes jahtlaevaga teele loodame, et meie oskustest, teadmistest ja kaaslastest piisab, et jõuda soovitud kohta. Sama kehtib ka meie vaimses elus – vajame tuge, teadmisi ja kasvamist vaimus, et liikuda paremaks inimeseks saamise poole. Purjetamise puhul on minu jaoks eelkõige nauditav osa just see kulg ja vee peal liikumise protsess. See on füüsiliselt tunda, kuidas loodusjõud sind kannavad ning sinu ja kaaslaste püüdlused suunavad laeva soovitud suunas. 

Ka sellel aastal käisin purjetamas ja osalesin Ruhnu regatil 19.–21. augustil. Olen tänulik jahtlaeva Adventure kaptenile ja meeskonnale, et nad aastast aastasse mind ikka meeskonnas hoiavad, ning loodan, et ka mina täiendan seda kooslust. Nii sai sellelgi aastal läbitud nii füüsiliselt kui spirituaalselt rännak Pärnu-Ruhnu-Pärnu. Seekordse Ruhnu regati aega jäi vabariigi taasiseseisvumispäev ning samal ajal peeti ka Ruhnus festivali RuhnuRahu. Lisaks kontsertidele, laadale, töötubadele oli mul ka võimalus koos hea kamraadiga õp Toomas Nigolaga pidada õhtupalvus Ruhnu 600 aasta vanuses puukirikus. Nii et minu suveelamus sai täidetud ühe purjetamisvõistluse jooksul. Nautisin füüsilist ja vaimset sõitmist ning väikesaare ratsionaalset elu, sain osa kultuurist ja elamuse jutlustades Ruhnu puukirikus. 

Loodan, et ka lugejal on suve jooksul olnud elamusi ning soovin, et me hoiaksime neid väikseid mälestusi ja katkeid, sest need on need, mis toovad välja elamise ilu. Carpe diem. 

Tanel Meiel,

Sangaste koguduse diakon

vanglate peakaplan