Pühakujule tuleb läheneda usu, lootuse ja armastusega

Mis on imettegev ikoon? Kas on sel mingi nõiavägi, mis mõne, kes temale suud annavad, haigusest terveks teeb, mõnes raskes olukorras aitab või meeleparandusele juhatab?
Või milleks on seda üldse vaja, kui Jumal on ju igal pool ja kuuleb iga palvet ka otse? Kumbki küsimus, mis ehk nii mõnelgi peast läbi käib, ei liigu õiges suunas.
Pühadest inimestest pühim
Keda me ainsana ülimas mõttes kummardame ja teenime, on ainult Jumal: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kuid Jumal, nagu pühakirigi ütleb, on imeline oma pühades ja nõnda austame ka neid, kes oma eluajal on vaga elu, kristliku vaevanägemise või veretunnistusega saanud osaks erilist Jumala armu, saanud pühaks ehk – meie Kirik kasutab sellistki julget väljendit – jumalikuks (ent see tähendab Issanda armuväega täidetuks, mitte et keegi saaks teiseks jumalaks või sulaks kuidagiviisi Jumalasse).
Kõigist pühadest inimestest kõige püham ja erilisel kohal on aga see, kes andis inimloomuse lihaks saanud Jumala Pojale, Jeesusele Kristusele, ehk siis jumalasünnitaja neitsi Maar­ja. Ainukesena kõikidest, kes paljude põlvkondade vältel olid Jumalat teeninud, oli tema kõige püham ja kõige puhtam, otsekui oma isekusest puhas leht, kuhu Jumal võis kirjutada oma igavese sõna.
Kandes ihus Jumala Poega ja kasvatades teda hellalt, sai ta ka erilisel kombel pühitsetud. Pärast oma taevaminemist seadis Kristus oma ema kõigi kristlaste eestpalujaks ja hoidjaks. Nõnda pole siis ime, et just tema pühakujud on sagedasti imettegevad ning ristirahvas nende juures abi ja tröösti leiab.
Austus kandub üle kujutatule
Miks aga on just ikoonid see levinud vahend, mille kaudu me taevast kuningannat palume ja temalt abi saame?
Me teame, et kujutisele omistatav austus kandub üle sellele, keda on kujutatud, nagu ütles juba püha Vassiili Suur. See pole nii ainult kiriku pühakujude puhul: ka ema või kallima fotot vaadates ei mõtle me ju kuigivõrd pildi värvidele, paberile jne, vaid sellele, keda pilt kujutab.
Nii ei austa me ikooni suudeldes mitte puud, värvi, hõbekatet või klaasi, vaid Kristust, jumalaema, pühakuid või ingleid, kes sellele maalitud. Kuid ikoonil on veel külgi, mida tavalisel pildil pole. Kõige olulisem on, et erilise kujutamisviisi ning mitmete lisavõtete (nagu pühapaiste, kuldne taust, käteasendid jne) abil antakse mõista, et tegu pole lihtsalt kellegi, vaid lihaks saanud Kristuse või pühaks saanud inimese kujutisega.
Väga oluline on ehtne õigeusu ikoonimaali-pärimus, mida viljeldi sajandeid ja mis on viimasel ajal jälle valdavaks saanud. Kuid pühakuju, ning isegi imettegev pühakuju, võib olla ka selline, mis oma stiililt on küllaltki läänelik. Näiteks on ka Kozelštšani ikoon (vt Eesti Kirik nr 2, 11.01. – Toim.), mida arvatakse olevat Itaalia päritolu, algselt katoliku pühapilt. Jumal võib oma armuväge ilmutada ka ebatavalise, «vales stiilis» või isegi «kehvalt maalitud» pühakuju kaudu, nagu ta teeb seda vahel ootamatute inimeste ja olukordade kaudu, mis ei mahu n-ö kanoonilistesse raamidesse.
Kohtumispaik jumalasünnitajas
Miks aga mõned ikoonid on eriliselt imelised – eks nad ole ju kõik pühad? Jah, muidugi on, ja Jumala iseäralikku abi võib saada ning saadaksegi küll ja küll ka n-ö tavalise ikooni ees palvetades.
Kuid nagu Kõigekõrgem toimib maailmaga oma uurimatu tahte järgi ja nagu igal inimesel on oma isiklik suhe temaga, nii on ka ikoonid otsekui mingid isiklikud, eripärased armuvahendid, ja püüda selgusele jõuda, miks just see pühakuju ja miks just nõnda, on võimatu. Muidugi on jumalaema üksainus ja tema eestpalveid võib anuda iga ikooni ees, kuid mõne abil teeb ta imesid tihemini ja avalikumalt.
Lõpuks: ikooni vägi ei ole mingi nõidus, vaid see «töötab» inimese isikliku suhte põhjal Jumalaga. Ehk siis pühakujule tuleb läheneda usuga ning lootuse ja armastusega.
Kui veretõbine naine puutus Kristuse kuuepalistusse, ei öelnud Kristus talle: «Minu kuuepalistus on sind päästnud» (terveks teinud), vaid: «Sinu usk on sind päästnud». Muidugi oli määravaks see «vägi», mis meie Issand tundis endast välja läinud olevat, kuid inimese usk, inimese enda pürgimine ja tahtmine on pinnas, kuhu jumalik vägi võib laskuda.
Seepärast on pühakuju nagu avaus, mille kaudu Jumal oma armus sirutub meie poole, kuid mille abil ka meie võime oma jõudu mööda tema poole sirutuda. Ja kohtumispaik on pühas jumalasünnitajas, keda austame ja kelle kohalolu tunneme ennekõike tema lugematute ikoonide kaudu.
Mattias Palli,
ülempreester

Avaldatud lühendatult ja toimetatult EAÕK ajalehes Metropoolia nr 58, 2011 ilmunud artiklist «Imettegev pühakuju Eestisse».