Pühad ja argised jüripäeva mõtted

Püha Jüri on vaimustav noor mees. Legend räägib, et rännakul olles sattus ta paika, kus lohe terroriseeris kogukonda. Alguses lammaste söömisega leppinud kohutav elukas hakkas nõudma inimliha, ohvreid valiti liisuga ning liisk oli langenud kohalikule kuningatütrele. Mõrsjarüüs kalju külge aheldatuna ootas printsess oma saatust, kuid püha Jüri asus lohega võitlusse ja alistas eluka. Printsessi vöö otsas tõi ta lohe linna ning lubas eluka tappa, kui elanikud kristlusse pöörduvad. Seda linnaelanikud ka tegid.
Möödunud pühapäeval oligi jüripäev. Eesti ajaloos on see olnud dünaamiline päev, mis on seondunud ikka kolimise ja töökohtade vahetusega. Sulaseid ja tüdrukuid kaubeldi endale sageli jüripäevast mihklipäevani, kolisid talupojad, kellele mõis koha üles ütles. Teisalt kumab jüripäevast kõneldes kusagilt kaugustest ka 1343. aasta Jüriöö ülestõusu leek. Mulle tundub, et jüripäeva ja püha Jüri võib seondada dünaamilisusega ja muutuste ootusega ka vaimses mõttes.
Meie kirjanik Jaan Kross on kirjutanud suurepärase novelli „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“, kus ta kirjeldab kuulsa tallinlasest maalija ja skulptori Michel Sittowi (1469–1525) armastust lihtsa kingsepatütre vastu. Oma pärandi nõudmiseks peab ta nikerdama puust püha Jüri skulptuuri.
Ka Sittowile tuleb novellis mõte valmistada see skulptuur tulevikku vaatavana: „Ma panen Püha Jüri püsti otse lohe turjale seisma. [–] Aga parema käe tõstan ma – tõstab Püha Jüri, tahtsin ma öelda – silmade kohale päiksevarjuks. Sest lohe on küllaldaselt maha surutud, et temast üle astuda, ja Püha Jüri ei mõtle enam lohest, vaid vaatab ettepoole …“
Küllap on kõlaliselt kujunenud, et rahvasuus käib Jüriga paaris Mari. Minu jaoks oli hiljuti ülihuvitav lugeda, kuidas on tajunud pühaduse muutumist noor neiu. Nimelt tuleb gümnaasiumi lõpetamiseks teha uurimistöö või siis praktiline töö ja üks minu õpilastest otsustas teha püha Jüri ikooni. Koos töö kirjaliku osaga tuli sellest suurepärane tulemus, mis on nüüdseks jõudnud gümnasistide vabariiklike uurimistööde võistluste lõppvooru.
Minu jaoks oli huvitav, kuidas töö autor põhjendas teema valikut: „Miks Püha Jüri? [–] Ta on noor, julge, meelekindel ja altruistlik ning kummastavalt on tema lugu isiklikul tasandil palju mõistetavam kui mitmete naissoost pühakute lood, seda ilmselt johtuvalt ajaloolisest tõsiasjast, et paljud naismärtrid ja -pühakud on oma rolli saavutanud läbi traditsiooniliste naiserollide ja naiselikkuse aspektide: neitsilikkus, puhtus, abielust keeldumine, vaikne kindlameelsus, tarkus, tagasihoidlikkus, eneseohverdus.
Kõvasti üldistades võiks öelda ehk nii, et meespühakute pühadus peitub nende tegudes, naispühakute oma aga ilmaliku elu nõudmistele ja ootustele vastu seismises ning passiivses kannatuses. Tänases hetkes on minul tüdrukuna rohkem vabadust kui kunagi varem. Sellises kontekstis leian, et piirid naiseliku ja meheliku pühaduse vahel hakkavad aina enam sulama üheks, üldinimlikuks pühaduseks, ning minu jaoks noore inimesena esindab seda väärtust hetkemomendis kõige paremini Püha Jüri.“
Üks vanarahva soovitusi kõlab, et suplus enne jüripäeva annab hea tervise. Aprillikuus vettehüppamine aga nõuab omajagu otsustavust. Mulle näibki, et jüripäev kannab endas just seda optimismi muutusteks ja otsustamisjulgust, mida maailma paremaks tegemisel ikka ja jälle vaja on.

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
kolumnist