Psalmide raamatu ajalugu

Psalmide raamat on nagu kaasaegsed lauluraamatudki läbinud mitu etappi, mille käigus on psalme ja nende järjekorda muudetud.

Juutlik traditsioon on Taavetit psalmide raamatu kirjutajana esile tõstnud. Vana judaistlik psalmikommentaar Midrash Tehillim kirjeldab psalmide teket järgmiselt: «Mooses andis Iisraelile viis seaduseraamatut ja Taavet andis viis psalmide raamatut».
Jutt viiest psalmide raamatust viitab ka Soome kiriku 1992. aasta piiblitõlkes kasutatud viisile jagada Psalmid viieks väiksemaks osaks (nagu teeb ka eestikeelne piiblitõlge (nii siin kui ka edaspidi on viited eestikeelsele tekstile lisanud tõlkija)), millel on oma pealkirjad: psalmid 1–41 moodustavad esimese psalmide raamatu, psalmid 42–72 teise, psalmid 73–89 kolmanda, psalmid 90–106 neljanda ja psalmid 107–150 viienda raamatu. Niisugune jagunemine paistab Piiblis välja ka selle järgi, et iga selline osa lõpeb sõnaga aamen või halleluuja.
Psalme võib viieks raamatuks jagamise asemel rühmitada ka muul viisil. Taaveti laulude kogumik sisaldab psalme 3–41, 51–65, 68–70 ja 86. Korahi templilauljate lauluraamatusse kuuluvad psalmid 42, 44–49, 84–85 ja 87. Aasafi laulud on psalmid 73–83 ja palveteekonna laulud on psalmid 120–134.
Heebreakeelse teksti kohaselt mainitakse 70. psalmi alguses kuningas Taavetit, nii soome- kui eestikeelses tõlkes on kirjas Taaveti laul, kuigi selle võiks tõlkida ka Taavetile. Kui nii teha, oleks tegu Taaveti auks kirjutatud psalmiga, mille kirjutaja ei pea olema Taavet ise.
Juutliku traditsiooni kõrval on ka kristlik traditsioon pidanud psalme Taaveti enda kirjutatuks. Üheks mõjutajaks siin on olnud see, et Luuka evangeeliumi 20. peatükis mainitakse Taavetitpsalmide autorina: «Taavet ise ju ütleb Laulude raamatus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele» (Lk 20:42).
Alates 18. ja 19. sajandist on piibliuurijad hakanud Taavetit psalmide kirjutajana küsimärgi alla seadma. Tänapäevane uurimus näitab, et psalmide raamat on koostatud pika aja jooksul, mille käigus vanemaid psalme on ümber kujundatud ja uusi psalme kogumikku mitmes etapis lisatud. Psalmid on pärit eri ajajärkudest: osa selgesti kuningate ajajärgust (enne aastat 587 eKr) ja osa selgelt pagenduse järgsest ajast (pärast aastat 538 eKr).
On vägagi tõenäoline, et psalmide raamatus on nii Vana Testamendi vanimad kui uusimad tekstid. Taaveti ajajärguga (1000 eKr) seondub psalm 18 ja Makkabite ajajärguga (160 eKr) psalm 149. Igal juhul on psalmide raamat olnud osa Vana Testamendi kolmandast osast ehk Apokrüüfidest hiljemalt Makkabite ajast: «… kirjasõna kohaselt: «Sinu pühade ihud ja nende veri valati ümber Jeruusalemma ja neil ei olnud matjat.»» Nii tsiteerib Esimene Makkabite raamat 7:16–17 psalmi 79:2–3.
Psalmidest 70 on omistatud Taavetile, 12 Aasafile, 11 korahlastele, 2 Saalomonile, 2 Jedutuunile. Moosesele, Heemanile ja Eetanile on omistatud üks psalm. Ülejäänud 40 psalmi on ilma autorita, s.t nende alguses ei mainita kellegi nime.

Psalmide alfabeet
Osa psalmidest on kirjutatud oma ülesehituselt tähestikulisteks ehk alfabeetilisteks psalmideks. See tähendab, et esimene salm algab heebrea keele tähestiku esimese tähega, teine teisega, kolmas kolmandaga jne. Üldiselt on nendes psalmides 22 salmi ehk siis sama palju kui heebrea keeles on tähti. Sellised alfabeetilised psalmid on 9–10, 25, 34, 37, 11, 112, 119 ja 145. Mõnes neist võib puududa mõningaid heebrea tähestiku tähti ehk seega kõik need pole täiuslikud alfabeetilised psalmid.
Alfabeetilisusest tulenevalt ning tehisliku ja sunnitud ülesehituse tõttu on nendes psalmides teatud sisulist ebakorrapärasust ja kordusi. Alfabeetilisuse tipuks võib pidada psalmi 119, mille esimesed 8 salmi algavad heebrea tähestiku esimese tähega, järgmised kaheksa salmi heebrea tähestiku teise tähega jne. Selles psalmis on 8 korda 22 salmi ehk siis kokku 176 salmi.

Psalmide raamatu kolm olulisemat kujunemisetappi
Psalmide raamat on nii nagu meie lauluraamatudki läbinud mitu kujunemisetappi, milles psalme ja nende järjekorda on muudetud. Esimene töötlus on olnud kogukondlik, milles tõlgendati, et psalmid kõnelevad Iisraeli rahvast ainsuses. Selle tõlgenduse taustal oli hellenistliku kultuuri poolt põhjustatud oht juutide usule.
Teises etapis tehti psalmide raamatusse Moosese seaduse ehk toora järgimist rõhutav muudatus. Selles etapis lisati psalmidesse lõike, mis tugevdasid seisukohta, mille kohaselt «vagadel» läheb hästi ja «jumalatutel» halvasti.
Viimane kujundusetapp oli messiaanlik, mil psalme tõlgendati viisil, et need kõnelevad Messiast, uuest Taavetist. Selline tõlgendusviis tuli eriti esile Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes ehk Septuagintas, kuhu mitmeid tekste tõlgiti messiaanlikult. Septuagintas omistati varasemaga võrreldes ka rohkem psalme Taavetile: kokku 85 psalmi. Nimi Kõikvõimas tõlgiti kreeka keelde Taeva Jumalaks. Ps 17:15 autori mõte «Mina saan näha su palet» muudeti vastupidiseks – «sinu pale näeb mind», sest sel ajal arvati üldiselt, et keegi inimene ei või näha Jumala palet.

Psalmide kasutuseesmärk
Osa psalmidest kasutati jumalateenistusel laulmiseks nii esimeses kui teises Jeruusalemma templis. Osa psalme oli jälle algselt mõeldud isikliku palveelu tarbeks. Psalmid on nii patutunnistused, palved, õpetused kui ka ülistused. Psalmidest leiab ka «pihi korra» (näiteks psalm 13).
Osa psalmidest kasutati katekismuse laadse õpikuna (näiteks psalmid 78 ja 119), mille abil õpetati õiget eluviisi ja kuulekust Moosese seadusele, toorale. Psalmide raamatus on ühendatud nii katekismus, palveraamat kui lauluraamat.
Jukka Palola
«Psalmien kirjan historiaa», Siionin Lähetyslehti, juuni 2015.

Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom