Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Prof Jüri Kivimäe: ajaloo üle ei tohiks kohut mõista

/ Autor: / Rubriik: Määratlemata / Number:  /

Kuigi meie üks tunnustatumaid ajaloolasi
prof Jüri Kivimäe töötab juba aastaid Toronto Ülikoolis, on ta Eestiga endiselt
tugevasti seotud – olles sealse ülikooli Eesti õppetooli juhataja, õpetab ta
Kanadaski Baltimaade ajalugu.

Mida kujutab endast Eesti õppetool
Toronto Ülikoolis ja kui kaua Sa sellega juba seotud oled?

Toronto Ülikooli Elmar Tampõllu nimelise
Eesti õppetooli juhataja ja ajaloo professorina töötan 1999. aastast. Eesti
õppetool on nn rahastatud õppetool, mis on rajatud püsiva üksusena ning toimib
momendil kahe töökohaga. Iseenesest on Eesti õppetool Torontos täiesti
unikaalne, sest teist sellist maailmas ei ole. Kui poleks olnud Hiiumaa mehe
Elmar Tampõllu kaugelenägevat ettevõtlusstrateegiat ja oskuslikku
finantseerimist, poleks ka Eesti õppetooli.

Kuigi õppetool loodi omal ajal
Eesti-ainelisena, jääb Eesti meie osakonna õppekava taustal liiga väikeseks,
seetõttu olen Torontos lugenud inglise keeles üldkursust Baltikumi ajaloost,
mis hõlmab Eesti kõrval ka Läti ja Leedu ning laiemalt kogu Läänemere ruumi,
aga ka Baltikumi 20. sajandi ajalugu, Hansa ajalugu ja pidanud
seminariharjutusi Liivimaa kroonikate teemal. Mind on aga üllatanud üliõpilaste
suur uudishimu ja ehe huvi nende teemade vastu.

Kuulajaskond on mõistagi Torontole
iseloomulikult kirev, minu üliõpilaste hulgas on erineva rahvusliku ja
konfessionaalse tagapõhjaga noori, lisaks kanadalastele ja ameeriklastele palju
kuulajaid Ida-Euroopast ja Aasiast, mis teeb ajaloo õpetamise keeruliseks.
Olles pärit erinevatest kultuuridest, puudub paljudel näiteks elementaarne
ettekujutus ristiusu põhitõdedest, nad ei tunne konkreetset konfessionaalset
tausta ning on lisaks erineva haridusliku ettevalmistusega. Ajaloo õppejõuna
pean alati olema valmis vastama küsimustele, mis minu erialasse vahetult ei
puutu. Kuigi nn Suur-Torontos elab teadaolevalt ligi 10 000 eestlast, on eesti
päritolu noori minu kursustel olnud äärmiselt kasinalt.

Kõrvuti minuga töötab õppetooli juures
eesti kirjanduse ja keele õppejõud prof Tiina Kirss, kes õpetab keele,
kirjanduse ja folkloori kursusi, kus osaleb rohkem eestlasi.

Töötasid enne Kanadasse minekut Tartu
Ülikoolis ajaloo osakonna juhatajana. Kas on oluliselt erinev olla ülikooli
õppejõud Eestis või Kanadas?

Akadeemilised maailmad näivad väliselt
ühesugused olevat, sest nende selgrooks on ikka õpetamine. Toronto ja Tartu
erinevus tundub olevat suurem kui sarnasus ja seda mitte ainult ülikoolide
suuruse mõõtkavas. Põhja-Ameerika ülikoolide üliõpilased maksavad reeglina
õppemaksu ja sellest tuleneb arusaam, et õppejõud on ennekõike üliõpilaste
teener. Ta on kohustatud hästi õpetama, end oma erialal pidevalt täiendama ja
pakkuma huvitavaid ning atraktiivseid kursusi.

Kuna massiülikoolides on üliõpilaste arv
kursustel suur, siis on õppejõudude elu pingeline ning palju intensiivsem kui
seda omal ajal Tartus kogesin. Mulle tundub, et Torontos õpetades ei saa
näiteks semestri jooksul nii vabalt mööda maailma ringi sõita ja konverentsidel
käia, kui olen Eestis kuulnud.

Torontos on meie osakonna kursused reeglina
varustatud veebilehtedega, mida tuleb pidevalt värske infoga toita, suhtlemine
üliõpilastega käib suures osas e-posti vahendusel. Sellele vaatamata tuleb
igaks loenguks ja seminariharjutuseks eraldi valmistuda. Olen mõnikord mõelnud,
et professor kirjutab piltlikult öeldes oma näidendile stsenaariumi, on ise
lavastaja, mängib oma näidendis peaosa ja on lõpuks ka koristaja, kes võtab
dekoratsioonid maha. Erinev on ka asjaolu, et Torontos praktiseeritakse juba
aastaid ainult kirjalikke eksameid ja teste. Tõsi on, et õppetöö Eesti
kõrgkoolides liigub samasuguse tehnilise innovatsiooni suunas, ent Torontos on
see juba argipäevaks saanud.

Sul on Torontos algusest peale olnud ka
üks Kodu-Eesti aineline kursus.

Eesti õppetooli juhataja kohuseks on muu
hulgas töö kohaliku eesti ühiskonnaga. Minult palusid kohalikud eestlased, et
viiksin läbi loeng-vestlusi n-ö seminari vormis ja räägiksin omal äranägemisel
erinevatel Eestit puudutavatel teemadel.

Nii said alguse enam-vähem aastapikkused
seminarid, mille põhiteemadeks on olnud «Nõukogude Eesti tagasivaates»
(tegelikult keeruline menüü erinevatest küsimustest nagu laulupeod,
metsavennad, Raimond Valgre, naised Nõukogude Eestis, Hruštšovi sula jne), aga
ka «Ärkamisaeg» ja «Balthasar Russow ja tema aeg».

Kõrvuti sellega on prof Kirss pidanud
seminare erinevatel kirjanduse teemadel ning ta on regulaarselt korraldanud
õpikodasid elulugude kirjutamiseks ja elulugude lugemiseks. Kui lisada veel
eestlastele mõeldud avalike loengute sari, siis on õppetooli töö n-ö ühiskonna
heaks olnud päris suur.

Kes on kuulajad?

Aastatega on välja kujunenud kindel rühm
Toronto eestlasi, kes on taolistest kahe nädala tagant toimuvatest
kooskäimistest väga huvitatud. Tegemist on elukogenud inimestega vanuses
neljakümnest kuni üheksakümne aastani, kuid kelle suhtumine akadeemilisse
õppimisse on äärmiselt tõsine. Paljud neist on viimati Eesti ajalugu õppinud
kas sõja-eelses Eestis või on nende eestikeelne haridustee pooleli jäänud, kuid
kõigil on siiski olemas üldteadmised Eestist, mis lihtsustab tunduvalt
õppetööd.

Olen neil seminaridel järginud ülikooli
põhimõtet, jaganud kuulajaile välja kirjandust koduseks lugemiseks ja küsimusi
arutamiseks, et järgmisel korral oleks võimalik antud teemal diskuteerida.
Mõttevahetused sealsete eestlastega on olnud põnevad ja meeldejäävad.

Mida ütled väite kohta, et ajalooteadus on
samasugune pseudoteadus nagu psühholoogia või filosoofia ja et ajalugu on pigem
kaemus kui teadus? Tsiteerisin Andrei Hvostovi.

Andrei Hvostov on kahtlemata terane
vaatleja ja sageli irriteeriv kirjutaja, ent Mart Laari monograafia arvustuses
ajalehes Sirp jäi tema pseudoteaduste väide deklaratiivseks. Tõsi on, et
ajalugu pole võimalik vaadelda teadusliku uurimise objektina sarnaselt
täppisteadustele ja üleüldse olen muutunud ettevaatlikuks sõna «ajalooteadus»
kasutamisega.

Ajaloolane analüüsib mineviku fakte ja
sündmusi ning seejärel paneb kirja järeldused nii nagu tema uurimisvõtted ja
-oskused kui ka ideelised hoiakud seda lubavad, tuginedes seejuures ka
varasemale ajalookirjutusele. Kogu selle keerulise protsessi taustal ei välista
ma sugugi kaemuse tähendust, kuid see pole määrav. Ajaloo kirjutamine on ju
põhimõtteliselt looming, paraku paljude piirangute ja erisustega.

Kui näiteks kirjanikule on lubatud kasutada
n-ö poeetilist vabadust ja fantaasiat, siis ajalookirjutajat piiravad faktid,
allikad, argumendid jms. Olen ajaloolase tööd nii mõnigi kord võrrelnud
politseiuurija omaga: ei üks ega teine saa teha järeldusi, kui ei jätku
tõendeid. Tegelik praktika on näidanud, et tihtipeale tehakse järeldusi
ebapiisavate või ka ekslike tõendite alusel, aga ka poliitiliste eelistuste
põhjal.

Ajaloo kui distsipliini alla mahub suur
hulk erinevaid valdkondi: poliitiline ajalugu, majandusajalugu, kirikulugu jne.
Sõltumata valdkonnast, arvan, et ajaloolase ja ajalookirjutaja ülimaks
eesmärgiks peaks olema möödanikku seletada, mitte ajaloo üle kohut mõista, nagu
seda tänapäeval tihti tehakse. Ajalugu muuta pole võimalik.

Kas me suudame mõista sajandeid tagasi
elanud inimeste mõttemaailma?

Sobimatu on küll võrrelda, aga kui meil on
tänapäeval raskusi meile võõras ühiskonnas elavate inimeste või vaat et
naabrite ehk siis noore põlvkonna mõttemaailma mõistmisega, siis mida arvata
kauges minevikus elanud inimestest. Kasutades Barbara Tuchmani omaaegse
ajaloobestselleri «A Distant Mirror» pealkirja, võime hõlpsasti ette kujutada,
et me vaatame minevikku kui ajalookuristikku, kui aastasadade sügavikku, kust
meile peegelduvad vastu inimsuhted ja -hoiakud, mida arvame mõistvat ja ära
tundvat, aga tegelikult võime ka eksida. Selle eest hoiatas juba Aron
Gurevitšoma tuntud teoses «Keskaja inimese maailmapilt».

Mõeldes tagasi mineviku inimeste
käitumismotiividele, lähtume ju ikka meie kaasaegsetest arusaamadest,
väärtushinnangutest ning teatavas mõttes on see vältimatu. Meil on näiteks
raske mõista ja seletada, kuivõrd tugevasti oli minevikus religioosne
maailmavaade ja inimeste usulised tunded ühendatud nende igapäevaelu
praktikaga. Tooksin näiteks Gotlandi, kus keskaegsete kirikute arvukus Visbys
pole kindlasti otsene tõend sealse rahva fanaatilisest usklikkusest. Või ka
keskaegse Tallinna hansakaupmehed, kes olid ju mammonainimesed, pidasid arvet
kaupade, raha, aja ja ka inimeste üle, ent kirjutasid oma ärikirjades ikkagi,
et kui Issand Jumal aitab, siis jõuavad kaubad õnnelikult sihile.

Võiks ju oletada, et praktilise meelega
kaupmehed olid usu- ja kirikuasjades leiged ning Issanda appikutsumine oli
pelgalt tavapärane kõnepruuk, kuid pigem oli siiski tegu tolleaegse inimese
maailmamõistmisega.

Kas kirikuloo uurija peaks olema õppinud
teoloogiat või ajalugu?

Mõlemat. Olen vast oma erialas kinni, kui
leian, et hea kirikuloolane peaks oma algse koolituse poolest olema ajaloolane,
kes on lisaks õppinud usuteadust. Vaatamata viimaste aegade huvitavatele
uurimustele on Eesti vanem kirikulugu ikka veel vähe haritud tööpõld. Vanade
kirikuarhiivide ja kasvõi kirikuraamatute lugemine ja uurimine nõuab
loomulikult häid oskusi ja palju aega, põnevad tulemused sel alal ei sünni
varmalt.

Kui näiteks 1920. ja 1930. aastail
tegelesid kirikuõpetajad ise väga innukalt kohaliku ajaloo ja kirikuloo
uurimisega ning andsid välja väikeseid raamatuid, siis ajapikku on see töö
soikunud. Mis siis imestada, et mõne vanemas kultuuriloos tuntud isiku puhul
kiputakse unustama, et oma ameti poolest oli ta kirikuõpetaja. Balthasar
Russowit tunneme esmajoones kui Liivimaa kroonika autorit, tema tegemistest
Tallinna Pühavaimu kiriku pastorina, mis andis talle igapäevase leiva, teame
aga võrratult vähem.

Isegi rahvusliku liikumise üht suurkuju
Jakob Hurta tunneme kui rahvaluule- ja keelemeest, aga mitte kui
kirikuõpetajat.

Ärkamisaja tegelaste uurimises on olnud
erinevaid etappe. Nii on näiteks Carl Robert Jakobsoni kiidetud kui eesti ja
vene rahva sõpruse edendajat, siis jälle tunnustatud rahvusliku liikumise
väljapaistva ja radikaalse juhina ning ideoloogina, samas pole just väga palju
lugeda tema tegelikust maailmavaatest. Ärgem unustagem, et koolituse poolest
pidi ka Jakobson olema korraliku kristliku haridusega mees.

Veel mitte kaua aega tagasi vastandati
rahvuslikus liikumises progressiivset-demokraatlikku ehk Jakobsoni ja Sakala
suunda ning klerikaalset-konservatiivset ehk Hurda ja Jannseni suunda. Mis
parata, et Hurt oli ametilt kirikuõpetaja ning see pidi tema mõttemaailma
kindlasti sügava jälje jätma, kuid siiani pole lähemalt uuritud, milles siis
tema klerikaalsus õigupoolest seisnes.

Lugedes Johann Woldemar Jannseni Pärnu
päevaraamatut, mis muide võib nii mõnegi korraliku rahvuslase ära hirmutada,
sest pidas ta ju päevikut saksa keeles, vaatab meile sealt vastu sügavalt
jumalakartlik inimene (miks ta pidi end petma oma päeviku sissekannetes?), kes
on ikka seesama Postipapa.

On üsna tavaline, et 19. sajandi ärkamisaja
suurkujude juures on püütud genuiinselt näha samasugust usulist leigust või
isegi jumalasalgamist, nagu see esineb paljudel meie kaasaja inimestel.
Võib-olla pole see oluline küsimuse asetus, ent eestlaste kultuuriloos oluliste
inimeste suhet kiriku ja ristiusuga on kirjanduses liiga napilt valgustatud.
Niisugune hoiak võib põhineda enesestmõistetavuse illusioonil, mis saab anda
üksnes n-ö pakitud valmisvastuseid.

Veel tänapäevalgi aeg-ajalt kõlav
700-aastase orjaöö mõiste pärineb ju neilt samadelt saksa keelt kõnelevatelt
ülemöödunud sajandi rahvuslastelt.

See ajalooline parool võeti tõepoolest
kasutusele 19. sajandil, skolastiliste meetoditega tuleks uurida, miks tollal
kirjutati kord 600, kord 700 aastast ehk siis, millest seda orjaööd lugema hakati?
Palju huvitavam on mõtiskleda, miks eestlaste ajalooteadvuses 700-aastane
orjaöö klišee ja šabloonina edasi kestab, selle sisu ja kasutusareaal on oma
pikas genealoogias teinud läbi muutusi, aga ta püsib visalt edasi. Kindlasti on
selles paras annus rahvuslikku alaväärsuskompleksi, pahameelt «kurva ajaloo»
pärast jne.

Paraku pole ajalugu võimalik muuta ega teha
olematuks seda, mis juhtus 13. sajandil. Fakt jääb faktiks, Baltikumi suunatud
ristisõdade käigus eesti rahva kujunemise algjärgus olevad hõimud alistati –
nagu ütleb meie armastatud klišee – tule ja mõõgaga, eestlaste vanemad hukati
ja rahvas jäi orjusesse. Pole mingit vajadust seda eitada ega maha vaikida,
kuid pangem tähele ka asja teist poolt, vaadelgem ajaloo dialektikat ehk
lihtsamalt öeldes, igas asjas peitub nii head kui halba.

Vägivaldse ristiusustamise järel hakati
näiteks ehitama kirikuid, mida muide tänapäeval imetleme ja kaitseme
arhitektuurimonumentidena. Kuidas kirikuid täpselt ehitati ja kes olid
ehitajad, ei teata siiani. Arhitektuuriloolased analüüsivad keeruliste
meetoditega keskaja meistrite n-ö käekirja, aga ega meister või sakslased
üksinda ei ehitanud, milline oli vastristitud eestlaste roll, jääb ikka
mineviku varju.

Mõelgem ka teisele tahule. Vallutuseelsel
ajal ehk siis nn muistsel iseseisvusajal puudus eestlastel ilmselt oma tähestik
ja kiri, vast kasutati mingit ruunikirja taolist märgisüsteemi. Kirjaoskuse,
koolihariduse ja raamatu tulek eestlaste maale on lahtumatult seotud ristiusuga
ning neid tõsiasju me ju ei eita. Tahan vaid osutada, et 700-aastase orjaöö
arusaamale sirgjooneliselt truuks jäämine viib ajalooseletuse absurdini.

Arvan, et eestlastel ei tasuks oma õnnetut
ja traagilist ajalugu väga rõhutada. Lõpuks ei läinud eestlastel ju kõige
halvemini. Muinas-preislased näiteks mitte ainult ei alistatud, vaid ka
assimileeriti või õigemini saksastati. Neist ei ole järele jäänud muud kui
kirjeldused vanades kroonikates, ajalooline sõnaraamat ja maapõues varjuvad
muinasleiud. Preislased ise kadusid aga jäädavalt. Eesti hõimud aga jäid  kaotustele vaatamata püsima, sest
idakolonisatsiooni käigus saksa talupoeg lihtsalt ei jõudnud praegusele Eesti
alale.

700-aastasest orjaööst kirjutas eesti keeli
Carl Robert Jakobson oma esimeses isamaakõnes. Tema laenas selle omakorda
valgustusajastu kirjamehelt Garlieb Merkelilt, võttes tema järgi kasutusele
kolmainsusel põhineva romantilis-kristliku ajaloo periodiseeringu: muistne
vabadusaeg kui tõeline valgusaeg, pimeduse aeg ehk orjaöö ning ärkamise ehk
koidu aeg. Olgu ärkamisajaga kuidas on, aga mulle jääb arusaamatuks, kui seda
klišeed kasutatakse tänapäeval ja mitte alati vaid sõnakõlksuna.

Kuidas hinnata siinsete saksa pastorite osa
eesti rahva äratamisel?

Sellele küsimusele on võrdlemisi keeruline
vastata, sest eesti ärkamisaja historiograafia on saksa pastorite vastu olnud
küllaltki vaenulik. Siin ja seal kohtab kirjanduses negatiivseid hoiakuid balti
pastorite suhtes pea samavõrdselt kui balti parunite suhtes. Laiemas plaanis on
suhtumine saksa pastoritesse olnud ambivalentne ja küllap on seda siiani. Samas
võib põhjendatult väita, et pastorid valmistasid oma hingekarjasetööga ette
pinnast eestlaste rahvuslikuks ärkamiseks, kuidas siis võiks katekismuse või
Piibli lugemist teisiti tõlgendada kui kirjaoskuse edendamist.

Unustada ei tohi ka estofiilide tegevust.
Ärkamisaja algupoole üldpilt on aga keerukas, sest tollal jätkus veel talurahva
usuline käärimine: paljud olid läinud üle vene õigeusku, uuesti luteri kiriku
rüppe tagasi tulnud ja mõned veelkord usku vahetanud. Saksa luterlikele
pastoritele oli talupoegade vene usku minek mõistetavalt vastukarva. Lugedes
baltisaksa kirjandust, selgub, kui tõsine ja keskne oli usuvahetusliikumisega
seotud mure. Üheks oluliseks komponendiks oli ka hoiakute kujundamine õigeusu
kiriku vastu, sest saksa soost pastoritele sai selgeks, et nüüd tuleb küll
midagi ette võtta.

Siinses saksa ajakirjanduses arutleti
1850.–60. aastail sageli, mida talupoegadega teha. Jõusse olid astunud uued
talurahvaseadused, algas talude päriseksostmine ning talurahva üldises
meeleolus toimusid suured muutused. Et rahvusliku liikumise ajal võtsid paljud
saksa soost pastorid konservatiivse ning «noor-eestlaste» (mitte ära segada
hilisema Noor-Eesti rühmitusega) vastase hoiaku, on mõistetav tõsiasi,
järgnenud venestusajast rääkimata.

Miks oli baltisaksa pastoritel vaja
talupoegi harida?

Söandan arvata, et juured ulatuva tagasi
Lutheri õpetuse põhitõdedeni. Jumala sõna tuli lugeda pühakirjast, aga selleks
tuli oma hingekarja harida ja õpetada. Pastorid olid reeglina saanud
suurepärase hariduse ja paljud nende seas kandsid 19. sajandil endas valgustuse
ideid, mille üheks ideaaliks oli haridus kui elu edendaja ja edasiviija.
Teisalt jälle pidid pastorid oskama eesti keelt, sest teisiti polnud võimalik
oma kogudusega suhelda.

Kuusalu pastori Eduard Ahrensi teened eesti
keele uuendamisel on hästi tuntud ja tema polnud sugugi ainus näide.
Talupoegade kooliharidust nõutavad ja kasvõi rahvaluulet koguvad kirikuõpetajad
olid usutõdede õpetamise kõrval kindlasti kantud valgustuse kõrgetest ideedest.

Ma näen ka siin huvitavaid võimalusi
kirikulooliseks rakenduseks, uurida ja kirjutada baltisaksa pastorite
elusaatusi ja ilmavaadet. Eestikeelset kirjasõna on selles vallas napilt, küll
leidub vanemaid saksakeelseid käsitlusi. Rahvuslikest eelarvamustest vabad
käsitlused aitaksid ka paremini hinnata pastorite rolli eestlaste kultuuriloos.

Siiski on eestlased sakslasi kui
härrasrahvast ikka oma vaenlaseks pidanud. Millega seletad saksa vaenu senisest
suuremat esilekerkimist just 1930. aastail?

Rahvusliku vaenu ilmingud on muidugi
delikaatne teema, seda on lihtsam väita kui seletada, mõõta ning analüüsida.
Saksa vaenul on eestlaste mentaliteedis ja kollektiivses mälus pikad juured
ning rahva ajalooteadvuses on ta kusagil latentsel kujul tänini olemas. Möönan,
et selline üldistus on võib-olla ettevaatamatu ja ülekohtune, sest kui olen
usutlenud vanemaid inimesi, siis kuuleb tihti suisa vastupidist, mälestusi
heast vahekorrast. Samas jälle oletan, et rahva kollektiivne mälu ei ulatu
palju tagasi 19. sajandisse, argumendid ja põhjused peituvad läinud sajandi
esimestes kümnendites. Saksa vaen võis saada erilise tõuke 1905. aasta
sündmuste tagajärjel. Pärast sakslaste mõisate mahapõletamist ja rüüstamist
viisid karistusoperatsioone läbi küll Vene sõjaväeüksused, kuid neid abistasid
ja sageli juhtisid kohalikud saksa aadlikud. Kui 1930. aastatel koguti suulist
ajalugu 1905. aasta kohta, siis olid need mälestused veel värsked. Kui siia
lisada veel Saksa okupatsioon 1918. aastal ja Landeswehri sõda oma kuulsa Võnnu
lahinguga, siis olemegi markeerinud saksa vaenu toitepinnase.

1930. aastate poliitiline ja ideoloogiline
kontekst oma rahvusluse propagandaga vajas muidugi vaenlase koondkuju loomist
nii minevikus kui ka olevikus. Ma ei tea, millal täpselt sündis pururahvuslik
loosung «Eesti eestlastele», aga sellisena sisaldas ta endas suurt soovi
kohalikest sakslastest lahti saada, mis, ime küll, 1939. aastal alanud
sakslaste ümberasumisega ka juhtus. Jällegi ei taha ma üldistada, vaid piiran
saksa vaenu õhutamist väiksemate radikaalrahvuslike rühmadega, eitamata samas
soliidsete akadeemiliste inimeste kaasaminekut sellise propagandaga.

Ühel hetkel asendus saksa vaen aga vene
vihaga.

Olen tänapäeval kuulnud väiteid, kuivõrd
venevastased oldi esimeses Eesti Vabariigis, aga kummaline küll, ei 1920. ega
1930. aastail ei esinenud avalikus arvamuses ega kirjasõnas sellist vene viha,
nagu seda olid saksa vaenu ilmingud suure sõja eelõhtul. Siin kollektiivne mälu
kas petab või allub poliitilisele manipulatsioonile. Sakslaste lahkumise
algusega 1939. aasta sügisel üheaegselt algas Punaarmee üksuste sissemarss
baasidesse ja seegi tekitas algul pigem šoki, kummastuse ja kurioosseid
peegeldusi, aga mitte automaatse viha vallandumise. Vene viha kogus energiat läbi
esimese punase aasta ning alles 1941. aasta küüditamine tõi kaasa mentaalse
pöörde.

Vallandus suur vene viha ja eestlased
hakkasid pikisilmi ootama, millal Saksa väed sisse marsivad ja nad vabastavad.
Taoline muutus inimeste teadvuses on siiamaani ära seletamata ja kuna ta on
koormatud ideoloogiliste hoiakute, propagandaloosungite ja poliitilise
ambivalentsiga, on kahtlane, kas seda annabki kunagi lahti kirjutada. Kuigi
Eesti on uuesti iseseisev riik ja rahvusliku vaenu õhutamine kvalifitseeritav
kuritegelikuks, teame ometi, et vene viha pole kuhugi kadunud, olgu näiteks või
õelad netikommentaarid.

Aga ega ka saksa vaen pole alateadvusest
kuhugi kadunud, ilmudes aeg-ajalt välja ootamatutes kohtades ja kummaliste
hoiakutega. Näiteks soovib keegi baltisakslane renoveerida oma vanavanematele
kuulunud mõisahoonet, kuid ei saa mingil põhjusel vallavalitsuselt luba, kui
juba kuulduvad anonüümsed hoiatused, et sakslane ei tohi ju jälle mõisahärraks
hakata!

Lucien Febvre’i teose «Martin Luther – üks
inimsaatus» järelsõnas ütled, et meie kultuuris ja mentaliteedis on senini
tuntavad luterluse põhimõtted.

Eestlasi on küll hurjutatud, et oleme usu
suhtes leiged või ükskõiksed, kuid rahva üldisemas mentaliteedis peitub minu
arust üks sügav kultuurikiht, mis pärineb kristlikust maailmavaatest, nii
katoliiklikust kui ka luterlikust.

Toon näiteks eestlaste vana ja
traditsioonilise suhtumise töösse, milles arvan ära tundvat luterlikku või siis
protestantlikku töö eetost. Mõnikord rõhutatakse, et eestlaste töökus olevat lausa
rahvuslik iseloomujoon. Ka perekondlikes suhetes ja peresiseses tööjaotuses on
tuntav luterluse mõju.

Olen viimasel ajal endamisi arutlenud, et
luterliku kultuuri aluspõhja loomisele varasematel aastasadadel (näit
katekismuse ajastul 16. sajandil) ei aidanud mitte niivõrd kaasa eestikeelsete
raamatute trükkimine, kuna kirjaoskus tol ajal ju praktiliselt puudus, vaid
eeskätt eestikeelsed jutlused, st maakeelne kirjasõna jõudis eestlasteni
kõigepealt siiski suulisel moel.

Kristlikud mõjutused meie kultuuris ja
mentaliteedis on mitte küll igapäevaselt nähtavad, kuid nad on kindlasti
olemas. Kas me oskame neid näha või tahame tunnistada?

Vaistlikult tajun, et moodsas ühiskonnas on
see hakanud teisenema, sest vana traditsiooniline ühiskond elab läbi põhimõttelisi
muutusi.

Jüri Kivimäe

Sündinud 1947 

1970 lõpetanud Tartu Ülikooli
ajalooteaduskonna

1970–1975 ENE toimetaja

1975–1990 Ajaloo Instituudi teadur

1990–1996 Tallinna Linnaarhiivi direktor

Alates 1972 Tartu Ülikooli üldajaloo
kateedri õppejõud, 1996  üldajaloo
korraline professor, 1997–1999 ajaloo osakonna juhataja

1998 valiti Toronto Ülikooli korraliseks
professoriks, alates 1999 sealse eesti õppetooli juhataja ja ajaloo professor

Avaldanud 120 teaduslikku tööd eesti, vene,
soome, rootsi, saksa ja inglise keeles.

Autasustatud Saksamaa 1. klassi
teeneteristiga ja Eesti Vabariigi Valgetähe ordeniga.

Küsis

Monika Reedik