Probleemipõhise õppimise võimalikkusest kirikus

Viimaste aastakümnete üheks tähelepanuväärsemaks uuenduseks kõrgkooliõpetuses on olnud nn probleemipõhise õppimise juurutamine. Tegemist on meetodiga, mis tugineb situatsioonidele ehk probleemidele, mille lahendamise kaudu omandavad õppijad teoreetilised teadmised. Õppijat julgustatakse tegutsema oma õpi- ja mõttetegevust suunava asjatundjana, sest juba õpingute algstaadiumis käsitletakse tõsielujuhtumeid, mille kaudu jõutakse teoreetiliste mudeliteni.
Praktikas näeb see välja nõnda, et väiksele rühmale üliõpilastele tutvustatakse juhtumit, mida ei ole võimalik lahendada otseselt varasematele teadmistele tuginedes. Ajurünnaku käigus tõstavad rühma liikmed esile probleemiga seonduvaid ideid, mida hiljem selekteeritakse ja süstematiseeritakse. Siis määratletakse õpieesmärgid ning järgneb iseseisva õppimise periood, mille vältel üliõpilased otsivad kirjanduse abil või erinevaid loenguid külastades vastuseid küsimustele, mis lähtuvad ühiselt seatud õpieesmärkidest. Pärast seda tuleb rühm uuesti kokku, et kasutada kogutud teadmisi probleemi lahendamiseks.
Probleemipõhise õppimise üheks eeliseks peetakse seda, et hilisem tegutsemine oma erialal või tööpostil eeldab samasugust lähenemist. Mis tahes ametis või elusituatsioonis ei oodata meilt enamasti kogutud teadmiste teoreetilist reprodutseerimist, vaid konkreetsete juhtumite või probleemide lahendamist. Meenutagem kas või möödunud pühapäeva evangeeliumi – kirjatundja, Moosese Seaduse ekspert, tuleb Jeesuse juurde probleemiga: «Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?» (Lk 10:25)
On ilmne, et eelkirjeldatud vaateviisi kohaselt algab õppimine, kasvamine ja areng probleemide püstitamisest ja sõnastamisest. Töö kogudusevaimulikuna ja praostina on mulle õpetanud, et kiriklikus kontekstis on probleemidest kõnelemine üksjagu ohtlik tee. Oleme justkui vaikimisi omaks võtnud eelduse, et kristlase elus ja kristlikes kollektiivides ei tohiks probleeme üldse olla või siis pole sünnis nendest kõva häälega ja avalikult rääkida. See, kes probleemidele osutab, on ise probleemne inimene – mingu parem arsti juurde või Peep Vainu koolitusele positiivset ellusuhtumist õppima.
Pean taolise suhtumise leviku võimalust kiriku kui organisatsiooni tervisele ohtlikuks. Kui aastal 2004 valis kirikukogu EELK peapiiskoppi, siis ütlesin sõnavõttude voorus, et tulevase kirikupea üks tähtsamaid omadusi peaks olema võime ja valmisolek tegelda probleemidega. See ei puuduta aga üksnes peapiiskoppi, vaid kõikide tasandite juhte. Loomulikult ei pea ma silmas virisemist, künismi või kritikaanlust, vaid avatust probleemide lahendamisele ja probleemipõhisele õppimisele. Autasude ja ordenite jagamine ning kiriklikud peod ja suurüritused on kahtlemata vajalikud kiriku ühtsustunde suurendamiseks, aga vaimuliku arengu ja kasvamise ning sidusama ja eesmärgipärasema teenimise saavutamiseks paraku üpriski vähetõhusad vahendid.
Ka pühakiri ja kristlik kuulutus asetavad meid silmitsi meie ühiskonna, kiriku ja meie endi elu eksistentsiaalsete ja sotsiaal­sete probleemidega. Niisiis pole ka meeleparandus midagi muud kui probleemipõhine õppimine.

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist