Probleemid läbi usulise prisma

Sain möödunud nädalal taas kinnitust, et religioon annab probleemide nägemiseks uue mõõtme. Olin just nagu möödaminnes lugenud päevalehtedest arutlusi Hitleri ja Stalini piltidega särkide turustamise ja kandmise kohta. Mind polnud need eriti puudutanud, kuid siis sain lugemiselamuse diakon Tiit Kuusemaa artiklist «Millest räägime? Valust möödunu pärast» Eesti Päevalehes. Väikese rahva eetilised dilemmad ja probleemid olid seal selgesti ja mõjuvalt välja toodud.
Samas on kahju, et piibellikke ja muid religioonil baseeruvaid võrdlusi igapäevaste sündmuste kohta nii vähe kasutatakse. Näiteks ei kippunud Tallinna uputuse puhul kordagi kõrvu selle võrdlust Piibli jutustusega Noast. Ometi võinuks mõte kergesti selleni jõuda. Noa legendi kaudu kannatanud inimeste ja linnavalitsuse reaktsioonide lahtimõtestamine oleks olnud päris huvitav.
Küllap annab religioon võimaluse erinevate sündmuste kaudu inimestele olulisi küsimusi analüüsida. Samas võib ilmselt nõus olla ka Lauri Vahtrega, kes 30. juuli Eesti Päevalehe artiklis «Laste saamise ime» mainib, et vaidlus Hitleri ja Stalini piltidega särkide ja homoparaadi lubatavuse üle on vaid ülespaisutatud demokraatliku ühiskonna toimimise müra. Tõeliselt olulisi probleeme, mis on rahva säilimisega seotud, on vaid kaks: vene oht ja eestlaste väike iive. Viimase parandamiseks näeb ta lahendusena vaid imet. Kuna religioonil on imedega tegelemisel pikk kogemus, sunnib see küsima, kas tal on siin lahendust pakkuda.
Vahtre lisas artiklis huvitava tähelepaneku: raha asemel hakkab inimeste hindamisel oluliseks näitajaks kujunema reisimine. Tõepoolest, reisist saab inimene seltskonnas kõnelda, rahast ilmselt nii vabalt mitte – on ju näitaja seegi, et rohkem kui kuuesajast Eesti inimesest, kes deklareeris mullu miljonilist tulu, soostus oma nime avalikustama vaid üheksa.
Tundub, et kristlaste jaoks on need probleemid intuitiivselt teatud lahenduse leidnud. On ju koguduse liikmetel ikka keskmisest rohkem lapsi. Teisalt on lahendatud ka reisid: käiakse ju sageli sõpruskogudustes kogemusi omandamas, laulukooriga esinemas või vabatahtlikuna tööl.
Aruteludesse religioosse vaatenurga toomisel on oluliseks ohuks sündmuste ühene paikapanek ning oma seisukoha dogmade taha peitmine. Huvitava seisukohavõtu üheks omaduseks on aga millegi väitmine ja sellega enda avamine kritiseerijatele. Jääb üle vaid soovida, et meie meedias võiks kõlada võimalikult palju niisuguseid väiteid.
Toomas Jürgenstein