Preestrid ja jumalateenijad

Mõni aasta tagasi palusin Soomes oma vaimulikul preestril isa Ionil õnnistada minu kodu ja tööruum. Aeg oli kokku lepitud ja ettevalmistused tehtud. Veidi enne seda sündmust oli mul plaanipärane kohtumine oma hingehoiuterapeudiga, kelle juures olen käinud reflekteerimas oma olukordasid ning keerulisemaid kliendijuhtumeid.
Hingehoiuterapeut avaldas imestust, miks ma vajan preestrit õnnistama oma kodu. Ta lisas, et kodu õnnistamist võib teha ükskõik kes kristlastest.
Ma ei laskunud temaga sel teemal vestlusesse. Hinge jäi aga vaevama tunne, et terapeut ei mõistnud mind. Veelgi enam, sama ala inimesena mõtisklesin, et terapeut tungis oma arvamusega minule oluliste väärtuste maailma.
Tihti olen kuulnud usuõdede-vendade hulgas kriitikat õigeusu püha liturgia kohta – see olevat pikk ja täis mõttetut tseremooniat ning välist näitemängu. Väidetavalt polevat Jeesusel sellega midagi pistmist. Olen püüdnud selles olukorras vastata, et mina küll vajan just sellist püha liturgiat.
Võib-olla tõesti Jeesus seda ei vaja, kuid mina tavalise inimesena siin maa peal vajan kindlat teenimiskorda ja õpetust. See aitab mind inimesena liikuda edasi peamise eesmärgi suunas.
Hiljuti kohtasin Helsingis Uspenski katedraalis Peterburist pärit meest. Vestluse käigus rääkis ta, et on saanud kunagi õigeusu vaimuliku pühitsuse. Ta näitas mulle pilte, kus ta oli mustas preestrirüüs, rääkis, et on tuttav nii Vene õigeusu kui ka Armeenia apostliku kirikuga.
Tundsin huvi, kas ta ei sooviks osaleda Soome õigeusu liturgias. Mees nimelt oli katedraali all krüptis ja vaatas, kuidas kirikukohvilauda valmis seatakse ning otsis jutukaaslasi. Rääkisime ka pühast armulauast.
Minu küsimusele, kas ta saab ka Soomes armulaual osaleda või mitte, vastas mees Peterburist, et armulaud on väga tähtis osa kristlase elust. Lisas, et nemad võtavad abikaasaga kodus igal õhtul armulauda. Sellele järgnes tema kogemuslugu sellest, kuidas preesterkond teenib vaid välist tseremooniat ja esitab näitemängu, millel ei ole Kristusega mingit pistmist.
Kuulasin ja imestasin ning tõdesin kahetsusega, et minul ei piisa vene keele oskusest, et laskuda sellistel teemadel arutellu. Küll aga suutsin talle öelda, et inimesena vajan traditsiooni ja sellisel kujul üles ehitatud püha liturgiat.
Miks ma pean osalema ja kaasa tegema õigeusu liturgia korra järgi kõiki etappe, mis selle juurde kuuluvad, kaasa arvatud lugematud ristimärgid? Sellepärast, et kiriku liikmena ma tahan alluda ja täita liturgilist korda, tahan osa saada pühadest sakramentidest. Sest kirikukogu on nii määranud. Sest autoriteetne õpetus ütleb nii ja see on minu jaoks püha.
„Me ei muuda igavesi piire, mille meie esiisad on seadnud, vaid me hoiame pärimust sellisena, nagu me oleme ta saanud (püha Johannes Damaskusest). [–] Põhilised elemendid, millest välisest vaatepunktist vaadates koosneb õigeusu kiriku pärimus, on pühakiri, kirikukogud, kirikuisad, liturgia, kanooniline õigus ja ikoonid.
Neid ei saa lahutada ega vastandada, sest üks ja seesama Püha Vaim on ennast nende kaudu ilmutanud ja nad moodustavad ühtse terviku, nii et iga elementi põhjendavad kõik teised.“ (www.eoc.ee, „Pärimus ja liturgia“)
Anneli Tamme

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee