Positiivne ei

Olin möödunud esmaspäeval oma hea sõbra praost Veli-Matti Hynnineni juures ja leidsin tema lugemislaualt William Ury raamatu «Mynteinen ei». See raamat köitis kohe mu tähelepanu, sest ei on ju ikka tavaliselt negatiivne väljend.
Viimaste nädalate jooksul on ka meie kirikurahvale esitatud erinevaid üleskutseid ja petitsioone. Küllap mõnigi küsib, mida ma peaksin ütlema ja kas ma üldse peaksin midagi ütlema. Mäletan, et peapiiskop Jaan Kiivit sen alustas tavaliselt lauset sõnaga ei ja jõudis siis varem või hiljem sõnani jah. Hea kommunikatsiooni juurde kuulub esmalt nõue: kuula, mida sulle öeldakse. Just selle tõttu oli väga kaasakiskuv lugeda, milleni jõudis välja Harvardi ülikooli teadlane filosoofiadoktor Ury (olnud lepitajaks mitme konflikti puhul maailma eri paigus), kes töötas aastaid koos teiste teadlastega Program of Negotion teemat uurides.
Ei on iga keele tähtsaimaid ja jõulisemaid sõnu. Tihti on nii, et lapse esimene sõna, mida ta õpib ütlema, on ema ja teine sõna on ei. Meil on igal päeval olukordi, kui peame ütlema ei – seda tuleb ette tööl, kodus või kusagil mujal. Ei on sõna, millega inimene kaitseb ennast ja samas kõiki neid väärtusi ja inimesi, kellel on tema jaoks tähendus. Keeldumine võib ka hävitada olulisi inimsuhteid, ärritada ja ajada inimesed meie juurest ära. Selle tõttu on oluline osata keelduda, ohustamata inimsuhteid. On vaja õppida ütlema positiivselt ei, et öelda jah sellele, millel on tõesti väärtust. Positiivne ei võib olla tähtis elutarkus.
Dr Ury jutustab, et arst ütles nagu möödaminnes hoolimatult: «Teie laps võib surra kasvõi külmetuse tulemusena.» Ta hoidis süles oma pisikest Gabrielat, kellel oli üliraske selgroovigastus, mis tähendas kümneid konsultatsioone, ravi ja seitset lõikust. Ta meenutas, et külm jutt käis südamest läbi. See oli alles algus, ta pidi järgmise kaheksa aasta jooksul kümneid kordi ütlema ei selle nimel, et jõuda välja positiivse tulemuseni.
Mahatma Gandhi on öelnud: «Südamest tulev ei on midagi paremat ja suuremat kui jah, mis öeldakse meeldida tahtmiseks või – veelgi halvem – ebameeldivuste vältimiseks.» Negatiivse sõnumi probleem on, et võib tekkida pingeväli jõu kasutamise ja inimsuhete vahel. Kergema vastupanu tee on öelda jah, kuigi peaks oma väärtushinnangutest lähtuvalt ütlema ei. See toobki paratamatult kaasa ebaterve leppimise ja tulemus ei ole rahu, vaid vaherahu. Pead järjest rohkem andma järele oma põhimõtetest loobumise hinnaga. Ja jõuad välja konfliktini, kui tuleb öelda ründav ei.
Üks viga, mis tehakse, on vaikimine. Loodetakse, et sel viisil konfliktid lahenevad iseenesest. Tänapäeva inimesele on õpetatud olema tugev, sest nõrkuse näitamine viitab sinu ebaküpsusele. Selline konfliktide vältimine viib aga inimsuhete veelgi tõsisemale kahjustumisele, halvemal juhul haiguse ja läbipõlemiseni. Martin Luther King jr tõdeb: «Elu läheb allamäge sellest päevast, kui hakkame vaikima meile tähtsatest asjadest.»
Positiivse ei võti on võime eraldada teineteisest austus, mida tunned enda ja sinule olulise isiku või olukorra suhtes. See eeldab ausust. Positiivse ja ründava suhte erinevus on selles, kas suudad austada vastaspoolt. Dr Ury kirjutab, et positiivse ei pildiks on puu. Ei on nagu puu tüvi – sirge ja tugev. Sellele aga lisanduvad jah-sõnana juured ja võra oma okste ja lehtedega. Puudelt on palju õppida. Nad seisavad sirgelt. Nad oskavad oma juured ajada sügavale maasse ja samas kasvatavad oksad taeva poole. Positiivse ei tugeval ja jõulisel tüvel on jah juured ja võra.
Positiivse ei kolm suurt kingitust:
sa lood selle, mida tahad (pole võimalik öelda ausalt jah, enne kui oled suuteline ütlema ei);
sa kaitsed seda, mis on sulle oluline (mõtle, mis on sulle väärtuslik: Jumala-suhe, õnn, tervis, armsad inimesed, kodumaa turvalisus, majanduslik kindlustatus);
sa muudad seda, mis enam ei toimi (iga loov muudatus algab sellega, et keegi ütleb ei).
Soovin, et meil oleks armastust öelda positiivne ei selleks, et osata seejärel jõuda olukorrani, ütlemaks ka positiivne jah. Inimsuhted on liialt haprad, et nendega mängida vene ruletti ning panna enda ja teiste närvid proovile. Tarkus on austada teisi ka siis, kui ei jagata kõiki nende seisukohti. Halvim on see, kui me enam ei räägi üksteisega.

Tiit Salumäe,
assessor