Politsei ja piirivalve on ühinenud

Inimestel on ettekujutusi ja arusaamu, mida nad tõeks ja õigeks peavad. Arvatakse, et kui üks või teine asi on paika pandud, siis nii see on ja jääb. See sobib lihtsale mõttemaailmale ja niisuguse kujutelmaga on kerge elada. Kuid nii lihtsalt asjad ei käi.
Politsei ja piirivalve ühinemise protsess on olnud väga keeruline ja vaevaline. Mitte ainult juhtkonnale, kes seda on pidanud läbi viima, vaid ka kaplaniteenistusele. Kui varasematel aegadel suhtlesime politseinikega, siis nüüd on meie kaplanitele pandud lisakoormus. Meil tuleb end jagada politseinike ja piirivalvurite vahel. Nende töö on nii erinev.
Kõige tõsisem lõik piirivalvuritele on idapiir. Selles lõigus on kolmteist kordonit. Kaplan peab ka sinna jõudma. Kui politseis on meid omaks võetud, siis kordonites oleme käinud ennast tutvustamas ja oma tööst rääkimas. Kõikjal on meid seni lahkelt vastu võetud ja ka oma töid-tegemisi tutvustatud. Probleemiks on see, et idapiirile jõudmine võtab palju aega, sest vahemaad on pikad. Tavaliselt kulub selleks terve päev.
Teinekord on raske otsustada, kuhu minna. Kas piirile või politseiga patrulli. Ristteel seistes on alati keeruline valida teed, kui täpselt ei tea, missugune suund on õige. Sest kui me valime vale raja, tuleb tulla tagasi ristmikule ja taas alustada mõistatamist, kuhu nüüd. Valimine väärtuste vahel on alati raske.
Nüüdseks on kaplanid endile teadvustanud, et ei saa eristada politseid ja piirivalvet. Oleme üks organisatsioon, oleme üks pere. Eesmärk on ühine – kaitsta oma isamaad ja rahvast. Selleks on kutsutud ja seatud nii politsei kui piirivalve. Kaplanid peavad olema neile toeks rõõmudes ja ka muredes.
Peab ütlema, et kui usust räägime, siis ateistlikku vaimsust pole tunda. Pigem on huvi. Selle heaks näiteks on kap­lan Valdo Lusti peetav religiooniloo kursus Lõuna prefektuuris. Huvilisi on kahekümne ringis. Inimesed avanevad siis, kui ollakse lähedased ja usaldusväärsed. Valdo Lust on Lõuna prefektuuris usalduse võitnud. Olen talle tänulik tema töökuse ja usujulguse eest.
Samad sõnad ka Ago Rannale Ida prefektuurist. Eks me tea, et Ida-Virumaa on Eestis keerulisemaid paiku. Muude murede kõrval on seal ka suurem kuritegevus, mille vastu võitlemine on raske ülesanne. Peale selle veel eesti keele probleemid, sest paljud politseinikud ei valda riigikeelt. Ago Ranna on leidnud usalduse ja lugupidamise ka venekeelsete politseinike seas.  
Usalduse võitmine on olnud raske ülesanne. Kui kap­lan seda ei saavuta, siis võib ta oma koti kokku pakkida ja muud tegevust otsida. Nagu kaitseväekaplanitel, nii peavad ka politseikaplanitel olema teatud isiksuseomadused. Töötame ju inimestega, kelle tööülesanded on seotud riskiga. Tavakodanikud ei pruugi seda märgata. Raskem lõik meie töös on hukkunu või mõrvatu omastele surmateate viimine. Alati tuleb enne mõelda, kuidas seda edastada, millised sõnad leida. Raske on ütelda emale, et sinu poeg on mõrvatud. Niisuguste olukordadega tuleb tihti kokku puutuda. See on osa meie tööst.
Ilma Jumala abita on raske seda tööd teha. Meil kõigil on erinev iseloom ja temperament, erinevad arusaamad ja ettekujutus elust. Sellepärast meil tulebki aidata kanda üksteise koormaid, et seeläbi rõõmustada oma ligimest. Jumala arm on kinkinud meile usu, mida peame oma elus kasutama ja ka välja elama.
Meid on kutsutud teenima. Kui meil isekeskis pole Jumala armastust, mida on meil siis maailmale pakkuda? Kasutagem neid armuandeid, mis meil on, Jumala kiituseks ja ligimese rõõmuks, et vääriksime püha nimetust – jumalalaps.

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem