Pole vaja narritada uskujaid

Sõna- ja trükivabadus on kahtlemata väärtused. Demokraatlikud väärtused. Kusagil siiski jookseb hea tava, hea maitse piir.
Kuigi trükivabadus seda ju lubab, ei peeta heaks tavaks «Mein Kampfi» tõlkida, reklaamida, tiražeerida. Ei peeta heaks tavaks pornograafilisi pilte, sigarettide reklaame avalikult pakkuda, on veelgi neid piiriteemasid. Neid ei pea mainima, need on kultuurikontekstis ette selged või siis juba selgeks tehtud, väitlused peetud.
Nüüd on eurooplaste ette tekkinud uus lõks, kuhu komistada: muslimite väga riivatav religioonitunne.
Lõuna-Euroopa, valdavalt katoliiklik, on pool sajandit hiljem jõudnud sinna, kus protestantlik Euroopa ala juba oli – sotsiaalsesse arengufaasi, kus avalik jumalaeitus oleks nagu avangardistlik, revolutsiooniline, edasiviiv. Seda teevad belglased, prantslased, paljud itaallased nii, nagu tegid siinmail kunagi punased haritlased.
Samal ajal Vahemere põhjakallas, mis pole kaugel ja kust tuleb viimaste kümnendite vältel massiliselt põgenikke, kannatab ikka veel hariduse puudulikkuse all, seda asendab seal religioosne kombestik, mis ühiskonnale reeglid seabki. Taevale tänu, et on olemas vähemalt see religioosne kombestik, sest miski ju peab sealset rahvamassi reguleerima. Neil on oma areng, oma rütm.
Eurooplane ei tee kuidagi vahet, kas kombestiku täitjail samas tõsist usku oma Jumalasse üldse on, kuid ei ole võimalik naeruvääristada kombestikku, samal ajal siirast usku riivamata. Keegi ju ei naera etnograafide kirjeldatud maailma põlisrahvaste tavasid, mis siis, et need võivad olla haritud inimese meelest natuke imelikud. Kas naiivne, küsimusteta usk, ja kas üldse usk on naermist väärt? Kas ta pole mitte väärtus?
Asja teine pool on mõistagi selles, et islami lipukirja all pannakse toime terroriakte ja et mittemuslimid selle lipukirja all sigatsejad rahumeelsete, tõsiste islamiusulistega täiesti ühte patta panevad.
Eurooplane ometi reisib palju, Lähis-Ida pole talle ju tundmatu, ta peaks teadma, et muslimid on väga uhked oma usuga seotud tundeile ja lapsikult riivatavad selles küsimuses. Usk pole seal riigist ja ühiskonnast lahutatud, nagu Euroopa maades on olnud juba kaua, küllalt kaua, et endastmõistetavaks saada.
Niisiis, kuigi Taani ja Prantsuse ajakirjanike surmad on kohutavad ja neist on kahju, tahaks siiski väga, et meedia sellest õpiks: pole vaja teha nalja inimeste usuliste tunnete või kommete üle. Religioossetel teemadel küsida ja vestelda on tegelikult seni Euroopas halvaks tooniks peetud. Seda ju tahtsid terroristid tegelikult öelda, kasutades olukorda endale sobivalt ära, et esiküljele pääseda. See läks neil ka korda.

 

 

 

 

Juune Holvandus,
ajakirjanik ja reisijuht