Põhimõtete vundamendist

Toomas Jürgensteini artikkel «Kaasakiskuvas vormis maagiline ateism» (EK nr 41, 24. okt) seadis mu küsimuse ette, millele pole valmis vastust. Ta kaldub arvama, et «mine tea, võib-olla tajuvadki ateistid oma maailmavaate sobimatust praeguse ajaga».Minu kasvatusse kuulub teadmine, et inimese seesmise usklikkuse üle ei tohi otsustada keegi, kes seda usku ei jaga või on üldse uskmatu. Õpetas seda – kõigest ühe lausega, kuid see jäi poisikesele meelde – vana naine, kes oli koolis käinud praeguses mõistes ehk seitse aastat. Ta oli kirikuinimene, kes oli abielu ja elukohamuutuste tõttu vahetanud küll kogudusi, kuid öökapil ta voodi kõrval olid kuni lõpuni Uus Testament ja lauluraamat. Lause, mille ta ütles, kõlas järgmiselt: ärge võtke Jumala nime suhu, kes Jumalat ei usu.
Ma ei kuulutanud talle ateismi; arvatavasti tarvitasin ma sõna «Jumal» semantilises mõttes lihtsalt vales kohas. Kõik. Tema suhtumist vaimulikesse kui inimestesse ma teadsin, kuid oma käsitlust religioossest maailmast ta minuga ei jaganud ja on väga küsitav, kas ta seda üldse kellegagi jagas (paraku oli ta lastetu ja jäi varakult leseks). Usk oli temale sisemine pühendumus. Toomas Jürgensteini artiklist ajendatud küsimus kõlab nõnda: kas ka ateism võib olla sisemine pühendumus ja missuguse tarkuse allikast ta sel juhul oma janu kustutab?
Puhtisiklik elulooline vastus ei ole lühidalt sirgjooneline, sest siinkirjutaja peres on alati tähistatud jõulusid ning lihavõttepühi. Hiljemini on neile lisandunud palmipuudepüha, nelipühad ja advendid. Pole juhtunud kuulmagi mõnest ateistlikust pühast ega lugenud ainsatki teost, mida võiks pidada ateismi kaanoniks. Küll on tudengeid õpetades kohe algusest peale olnud enesestmõistetav, et paljusid kirjandusloolisi või ka teoreetilisi probleeme ei saa rahuldavalt lahendada, kui jätta usulised küsimused täiesti kõrvale, õieti nad juba eos üldse välistada.
Ja see ei puuduta ainult kirjanduslugu. See on ka teaduse küsimus. Paul Ariste (1905–1990), kellele ma polnud jünger, küll aga väga isiklik sõber, oli usutunnistuse poolest õigeusklik, kes vastavalt ka maeti. Samas oli ta tolerantne inimene, kellel oli rohkesti sõpru nii juutide kui ka katoliiklaste hulgas. Ta tundis idamaiseid religioone, kuid oli teadlasena uurinud – ja mitte kõrvalepõikeks – maagilist käitumist. See, mida ta eitas, oli mitte ateism, vaid sõge nihilism, kõlvatu kõige-eitamine. Näiteks joomakoerlus.
Eeldades, et ateism võib olla sisemine pühendumus, saab tema kokkuleppeline definitsioon olla väga umbmäärane. Pole kunagi niisugust definitsiooni kuskilt vaadanud; meie suguvõsaharus algas ateism sellest, et advokaat Lui Oleski (1876–1932) mõlemad vanemad ütlesid temast lahti, kui ta oli pisike imik. Arenedes hakkas ta pidama seda reetmiseks, mis on kindlasti patt, sest inimsõbralikus ühiskonnas ei sünni laps ealeski kättemaksuks. Ometi ei käsitanud tollane maailm Põhja-Tartumaal seda kõike mingi niisuguse reetmisena, mille eest karistamist hakkab noor inimene mõistma kui õiget tegu.
Niisiis ei alanud too, äärmiselt isiklik ja järgmistele põlvkondadele pärandatud ateism kui kirikliku dogmaatika eitus mitte tutvumisest loodusteadustega, vaid eksistentsiaalsest biograafilisest kogemusest. Vastavalt puudus seal ka maagilisus.
Küsimus seisnes järgmises: kui lapsel on õigus elule, miks siis lihased vanemad peavad oma elu tähtsamaks kui lapse oma ja karistavad teda viisil, mis ei ole tagasipööratav? Mitte matemaatika või bioloogia, vaid elementaarne eetika, millele kõrgem filosoofia võib lisanduda alles hiljem.
Lui Olesk tundis korralikult eksperimentaalse psühholoogia rajaja Wilhelm Wundti (1832–1920) töid, ent vaevalt huvitas teda psühholoogiliste katsete tehnika. Teda pidi huvitama kontrollitud kogemuse avardamine, see piir, milleni inimese tunnetusvõime üldse ulatub. Me võime ju öelda, et inimese tunnetusvõime laienemine on tõend ratsionaalsuse õigsusest, kuid nagu teada, on säärasel õigsusel ka oma must, s.t määritud pool.
Tahtmata enesele vastu rääkida, arvaksin, et ateism eespool kirjeldatud näite järgi on alati pisut janune, sest tal on viga, mida on väga raske kõrvaldada. Ateist on nimelt äärmiselt halb usaldaja.
Põhimõtteliselt ei tohi sellega kunagi leppida.

Peeter Olesk