Piiblit tundmata ja palveta ei saa me kuigi kaugele

1. detsembril algas uus kirikuaasta. See puudutab meid kõiki, kui soovime, et Eestis valitseks rahu, rõõm ja üksmeel. Kirikuaasta algus on hea aeg vaadata, mida oleme lõppeval kirikuaastal Jumala abiga korda saatnud, samuti mida saab uuel paremini teha ja millest loobuda.
Ei tohi unustada, et Jeesus Kristus on andnud meile käsu teha kristlasteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõigest, mida Kristus meile on õpetanud (Mt 28:18–20). Olen veendunud, et kui Eestis oleks rohkem kristlasi, oleks meie rahva elu kindlasti parem.
Kristlikud kogudused on kohaks, kus kuulutatakse Jumala sõna ja tehakse kirikutööd. Tegemist jätkub meile kõigile. Mitte igaks tööks pole vaja teoloogilist haridust, kuid ilma Piibli tundmiseta ja palveta ei saa me kuigi kaugele. Algust tuleb teha kodudes. Tähtis on see, et meie kodudes valitseks jumalakartus ja -armastus. Martin Luther pole ainus, kes on meile andnud hommiku- ja õhtupalved. Pühakirja lugemine ja palvetamine on hea algus ja seda tuleb meie lastele juba varakult õpetada.
Kõik on teretulnud jumalateenistustele, kus kuuldavad jutlused tuletavad meelde, mis on kasulik ja mida õppida. Armulauast osavõtt viib meid Jumalale lähemale. Oma murede ja raskustega saame palves Jumala poole pöörduda. Kui tervis ei luba kirikusse minna, siis on võimalik jumalateenistusi kuulata raadiost, kirikupühadel vaadata ka telerist.
Kogudustes saame osaleda piibli- ja palvetundides, laulda laulukooris. Kogudustes tegutsevad pensionäride klubid, noorteringid, kuulatakse loenguid ja tehakse ühiseid väljasõite. Koguduseliikmed külastavad vanu ja haigeid kodudes, aitavad kaasa jumalateenistustel ja kiriku korrastamisel. See on jälle võimalus Jumalat teenida. Laste jaoks töötavad pühapäevakoolid. Mõnes koguduses on ka gaidide ja skautide üksused. Palvused kuuluvad nendegi tegevuse juurde.
Kuid kirikuinimesed tegutsevad ka väljaspool kogudusi, näiteks misjonitööl välismaal. Eestlastest välismisjonäre on praegu mõni üksik. Kogudustes saame ka seda tegevust toetada. Sisemisjoniga on lood paremad. Tänu Jumalale, pärast taasiseseisvumist on Eestis asutatud uusi või taastatud vanu kogudusi ja ehitatud või taastatud kirikuhooneid. Palju tööd on tehtud, kuid palju on ka veel teha.
Täname Jumalat, et Eestis on taas käivitatud mitmeid muid kiriklikke tööalasid. Aastal 1995 taastati kaitseväe kaplaniteenistus. Tänapäeval tegutsevad kap­lanid kaitseväes kõikides garnisonides, kuid seni ainus kaitseväe kabel asub Tapal. Kap­laneid tegutseb ka Kaitseliidu ridades. Kaplaniteenistus on üks misjonipõld, mille tulemusi näeme alles aastate pärast.
Eesti politseis olid algusaastatel üheks probleemiks enesetapud. Aastal 2004 otsustas politsei peadirektor, et vaja on oma kaplaniteenistust ning korraldati esimene politseikaplanite kursus. Tänapäeval on politsei- ja piirivalveametis neli kaplanit. Ka siin on tegemist ühe sisemisjoni tööharuga.
EELK haiglakaplanite nimekirjas on ainult kaks kaplanit. Haiglakaplaneid oleks meil rohkem vaja. Sama olukord on ka hooldekodudes. Taastatud on vanglate kaplaniteenistus. Enamik vanglakaplaneid tegutseb osalise tööajaga.
Advendiajal on meie pilgud suunatud jõuludesse. Sel ajal tehakse kingitusi ning paljud pereliikmed tulevad taas kokku. Kuid me ei tohi selle juures unustada Jeesust Kristust, meie Lunastajat.
Kokkuvõttes võime tänada Jumalat, et olukord EELKs ei ole halb, kuid palume Issandat, et me tema abiga võiksime saavutada alanud kirikuaastal veel palju rohkemat.

 

 

 

Tõnis Nõmmik,
kaitseväe emeriitpeakaplan