Tartus sündinud, kasvanud ja  kõrgema teoloogilise hariduse omandanud
diakon Meelis Rosma (26) elab täna koos hiinlannast abikaasa Jiega Tallinnas,
kus jätkab tudeerimist UI Pastoraalseminaris ning omandab vaimuliku ametiks
vajalikke oskusi Piiskoplikus Toomkoguduses.

Meelis Rosma peab iseendaks jäämist
võtmeks, mis aitab avada uksi ka teiste mõistmiseks. 

Meie ümber on märgid, osundamised ja
tähendamissõnad. On sensitiivsuse küsimus, kuivõrd suudame neid märgata, mõista
ja endale arusaadavaks tõlkida. Meelis Rosma on oma noores eas mitme juhtumi
puhul küsinud, on’s see Taevaisa vihje, suunanäit? Raske on pidada toimunut
vaid juhuseks, hõlpsam on näha kõikehõlmavat juhtimist. «Keegi kirjanik on
öelnud, et juhus on seesama asi, mida usklikud nimetavad ettemääratuseks…,»
mõtiskleb Rosma ise.

Esimene vihje karjaseametile

Keskkooli viimases klassis oli Meelisel
võimalus viibida külalisõppurina kolm kuud Saksamaal Baden-Württembergi
liidumaal Geislingenis. Linnas, mis ennekõike seostub 1940. algul läände
pagenud eestlaste suurlaagriga ning mille lähistel ühes tuhandepealise
lambakarja karjuse perekonnas kostil olles oli noormehel võimalik
tulevikuplaane pidada. Tagantjärgi muheleb ta: võib-olla anti juba seal vihje
tulevasest elukutsest.

Igatahes otsustas noormees pärast keskkooli
usuteaduse kasuks, pistes sisseastumisankeeti nn teiseks eelistuseks ajaloo.

Küllap oli siis nii vaja, et toona ei
osutunud Meelis Rosma alma mater’isse valituks ning ette käänati hoopis
ajateenija rada. Ehk oli see vajalik, et aastapäevad Eesti Piirivalveameti
vormi kandes kinnistada tulevikuplaane. Riigi piiril sündis kindel veendumus
üheks ja jagamatuks eelistuseks: teoloogia kui distsipliin, mis käsitleb
inimest.

Kuue samba kutse

Tiivustatud soovist inimest tundma õppida
ning iseenda identiteedini jõuda, alustas Meelis Rosma 1999. a Tartu Ülikooli
vanimas fakulteedis tõe ja õiguse nõutamist. Kuigi lähedastes Meelise
erialavalik just vaimustusehüüdeid esile ei kutsunud («Kulla mees, sa jääd ju
nälga!»), respekteeriti seda ometi.

«Esimene aasta oli tõesti raske, palju
võõrsõnu ning kuus tundi heebrea keelt jutti tundusid peaaegu ületamatu
raskusena,» meenutab Rosma aega, mil, mis seal ikka salata, vahel noormees ka
ise oma valitud erialas kahtles. Murrang saabus teise aasta kevadsemestril, mil
meie stud. theol. kindlamalt sihti taas silme ees nägi.

Vana kultuuripärand aitab tänases

Hobide alla arvab Meelis Rosma huvi
traditsioonilise Hiina kultuuri vastu, mis tärkas juba varases koolieas. «Miks
see nii on, ega ma isegi täpselt tea. Ehk arvan, et selle vana tsivilisatsiooni
kultuuripärandis leidub nii mõndagi väärtuslikku ja õpetlikku,» leiab ta ise.

Enda sõnul kõneleb ta hiina keelt vähe, ka
kirjaoskus on napp, ent traditsioonilise hiina kehakultuuriga ehk võimlemisega
on Meelis sinasõpruseni jõudnud ja tänaseni praktiseerib ta seda regulaarselt,
et hoida  keha ja meel virged.

Ehk oli seegi sündmuste ahel, mis viis
abikaasa leidmiseni, taevatähtedesse kirja pandud. Nimelt avanes kolmanda
kursuse lõpusirgel Meelisel võimalus tänu Põhja-Elbe kiriku stipendiumile
paariks semestriks Saksamaale õppima asuda. Schleswig-Holsteini liidumaal,
Kieli ülikooli ühiselamus tutvus ta tulevase abikaasaga, Hiinast pärit
turundust õppinud Jiega: «Lisaks õhtustele teeminutitele ühiselamu ühisköögis
kohtusime juhuslikult ja ootamatult küll poes, küll tänaval, küll ülikooli
juures… Varsti saime aga kokku juba tahtlikult ning kohtumist oodates.»

Kuigi saksa keel pole kummagi abikaasa
emakeel, on see siiani põhiline suhtlemiskeel. «Natuke praktiseerime ka
teineteise emakeelt,» tunnistab Meelis lisades kohe juurde, et Shanxi
provintsis sündinud ning Shanghais üles kasvanud abikaasal tuleb eesti keel
juba paremini välja kui mehel hiina keel.

Ja ikka võib küsida, miks hakkas Eesti
poiss Hiina kultuuri ja keele vastu huvi tundma. Kas mitte selleks, et
kohtumine oma saatuse naisega oleks «loogilisem».

Kirik aitab inimesel inimeseks saada

Oma teel vaimulikuna meenutab Meelis Rosma
Pauluse ütlemist, mida preester dr Vello Salo on rõhutanud: «Katsuge läbi kõik,
pidage kinni heast.» Iseendaks saamist ja jäämist arvab ta võtmeks, mis avab
uksi ka  teiste mõistmisele.

«Püüdsin vältida üksikasjalikku
ettekujutust kogudusetööst, teades, et see on koguduseti erinev,» kirjeldab
Rosma praktikakogudusse asumist. «Töö Toomkoguduse juures on aga olnud täis
meeldivaid üllatusi. Olen kohanud toredaid ning vastutulelikke inimesi, samuti
olen rõõmuga märganud, et meil on mentor Ivar-Jaak Salumäega sarnaseid
rõhuasetusi vaimuliku töö ja kuulutuse viisi osas,» kinnitab Rosma.

Meelis Rosma ei jaga arvamust eestlaste
usuleigusest. Noor vaimulik nendib, et südamepõhjas on eestlased uskujad, ent
võib-olla ei väljenda alati selgelt, millesse/kellesse usuvad. Eestlaste
vähesest kirikulembusest hoolimata peab ta kirikut oluliseks usuliseks
sümboliks: «Juba hoonetena on need taeva suunas üles osutavate tornide ning
palvele kutsuvate kellade helinaga meie linnapildis asendamatud sümbolid ning
meeldetuletused elu pühadusest. Aga ka sisuliselt: leian, et meie ühiskonnas ja
kultuuris on just kirik nende väärtuste hoidja ning kandja, mis aitavad
inimesel inimeseks saada.» 

Liina Raudvassar