Peapiiskopi valimine pole seebiooper

Väsinud peaga on päris meeldivaks vahelduseks kümme minutit seebiooperit vaadata. Ilusad naised, traagilised elusaatused, briljantiinist läikivate juustega mehed ning siirad lapsed moodustavad hea seltskonna, et unustada reaalne maailm. Küllap sisaldavadki seebikad teatud üldisemat vaimsust: igapäevast ootust, järjepidevust, melanhooliat, tugitoolirituaale. Midagi sarnast pakub sageli ka kirik, aga läbi seebika saab vastavad emotsioonid kätte mugavamalt, ennast pingutamata, samas kindlasti ka pealiskaudsemalt.
Küllap pole seebiooperlik vaimsus omane mitte üksnes televisiooniajastule, vaid on tunduvalt vanem. Omaaegne pastor, poliitik ja kultuuritegelane Jaan Lattik (1878-1967) kirjeldab toredas raamatus «Kui meil veel püksa ei olnud» lugu, kuidas ta noore mehena püüdis rongis oma vastas istuvat nutvat tütarlast lohutada, arvates, et ta lahkub kodust, keegi on surnud vms. Põhjuseks oli aga omaaegne populaarne seebikas, vaga kannataja Jenoveva lugu.
Tüdruk jutustas. «Ka mii loi õdagu Eenueva raamatut, ja tuu um hallõ jutt, kisk kõigil vii silmist vällä. – Iilä õdagu lugi Indrik ka, tu sa poiss, kiä minno vaksali tõi, tuud kotust ku Eenueva mõtsan elli ja irve piima jõi … täämbä vaksali tullen, naksi mi tuuss – juttu ajamõ – ja ma naksi ikma.»
Seebiooperitesse võib nõnda uppuda, et need muutuvad igapäevaelust olulisemaks. Mulle tundub, et veelgi hullem on variant, kui tõelist elu hakatakse hindama seebikatest lähtuvalt: mida rohkem traagikat, vahelduvaid meeleolusid, õnnelikke taaskohtumisi, seda parem. Ometi tuleks väärtustada just vastupidist ellusuhtumist. Nii oli kosutav viimasest «Kirikuelu kroonikast» vaadata, kuidas Oleviste kogudus abistab kodutuid: paljud said talveks jalatsid, iga nädal jagati suppi, kodutuid toetati ka vaimulikult. Ei elatud kaasa mitte Jenovevadele, vaid reaalsetele inimestele ja tegutseti nende heaks.
Tänase ajalehe ilmumise päeval toimub Tallinnas kirikukogu korraline istungjärk, kus valitakse Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule uus peapiiskop. Mul on tõsiselt hea meel, et kampaanias on olnud suhteliselt vähe seebiooperilikkust ja palju rohkem rahulikku väärikust ja mõtestatust. Küllap on selline kampaania ka üheks eeltingimuseks, et kõike muud kui seebiooperi tegelaskujule vastanud peapiiskop Jaan Kiivitile vääriliseks järglaseks saada.