Peapiiskopi karjasekiri kogudustele palvepäevaks Issanda aasta 2004 paastukuu 3. päeval

«Siis ta ootas, et viinamägi kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis.» Js 5:2b
Me peaksime pühakirja kuulama ja lugema kui Jumala ja tema rahva kahekõnet. Ühel pool seisab Issand kui Looja, Lunastaja ja Pühitseja. Teisel pool seisame meie, inimesed, ja meie maailm. Ka pühakirja tuttav tähendamissõna viinamäest ja selle viljadest puudutab inimese sidet Jumalaga. Millist vilja keegi kannab? Kas head või halba?
Maailma või oma rahva elu jälgides tõuseb nii mõnegi huultele etteheide Jumala vastu. Kui Ta on hea ja kõigeväeline, miks Ta lubab seda kõike? Ilusa ja inimliku kõrval näeme sõdu ja verevalamist, rahvaste viletsust ja häda, rõhumist ja ebavõrdsust. Eestiski on nii palju ülekohut ja alatust, kurjust ja hoolimatust kaasinimese suhtes, mis mürgitab elu. Miks laseb Jumal sel kõigel sündida?
Sama küsimus muutub palju isiklikumaks, kui inimene mõtleb iseendale, oma kannatustele ja valule, kogetud ülekohtule ja üksindusele. Ning pettumusest ja meelekibedusest tõuseb etteheide – kellel oma saatuse ja maailma vastu, kellel Jumala vastu.
Inimesed ei mõtle selle peale, et Jumala näiline eemalolek võibki olla Tema vastus nende ahnuse, võimuiha ja isekuse peale. Siin maailmas ei muutu ega saa uueks midagi, kuni seistakse seljaga Jumala poole. Meid ümbritsevas hoolimatuses ja omakasupüüdlikkuses on süüdi patused ja surelikud inimesed ise, kes ei arvesta Tema tahte ja heldusega.
Prohveti laul Issanda viinamäest asetab meid Jumala ette. Tema on teinud omalt poolt kõik, et viinamägi võiks õitseda ja head vilja kanda. Tähendamissõna kirjeldab piltlikult Jumala hoolitsust ja teed inimkonnaga. See tee algab loomisega ja lõpeb Jumala riigiga. Selle tee tähised on Tema lunastusteod Kristuses ning Tema ligiolek kiriku armuvahendite – sõna ja sakramendi – kaudu igale inimesele, kes otsib lepitust ja uut elu usus Kristusesse.
Palvepäev tahab tuletada meelde, milles me ise oleme jäänud võlglasteks. Palvepäev on Kristuse kiriku liikmetele kutse patukahetsusele ja meeleparandusele. See on küsimus, kas Jumal on pettunud ka meis. Sest meie oleme need, kes peaksid head vilja kandma. See on võimalik, kui mõistame Kristuse risti all seistes oma pattu ning usus ja osaduses Temaga saame need andeks.
Issand ütleb: «Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge» (Jh 15:4).
Soovin ja palvetan, et tänane palvepäev aitaks meid astuda sammu Issandale lähemale. Osaduses Temaga kasvatab iga viinapuu oks head vilja, ja need viljad on «armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus…» (Gl 5:22–23).
Jaan Kiivit, peapiiskop