Peapiiskop peab esmalt olema palvetaja

Hoolimata võimalikest struktuursetest muudatustest, hoolimata sellest, et kirikus on ka praegu rohkem kui üks piiskop ning nende arv võib ja peabki kasvama, hoolimata kirikuvalitsuse suurusest, on ikka üks kirikupea, kes on erinevate arusaamade ja vaidluste puhul otsustavaks instantsiks, andes lõpliku ja viimase vastuse eriarvamuste üleskerkimise puhul.
Peapiiskopi valimisel sügisesel kirikukogul langetatakse otsus hoolimata kõikidest argumentidest subjektiivselt, inimliku meeldivuse kohaselt. Juba praegu, kui arutatakse võimalikke kandidaate, lähtutakse nende inimlikust meeldivusest, isiklikest kokkupuudetest, kandidaatide teadaolevatest omadustest.
Ei taheta liiga noort inimest, kes küll kirikuseaduste kohaselt võiks valitud saada – aga äkki osutub ta ebasobivaks inimeseks ja siis tuleb tema juhtimise all olla liiga pikka aega. Või ei ole tal piisaval määral elukogemusi ja ametialaseid kogemusi, mis selle ameti kandmiseks on hädavajalikud. Äkki taotleb ta inimlikku au ja kuulsust? Ei taheta inimest, kes on mingi pigem äärmusliku seisukoha või teoloogia esindaja või keda peetakse sellise mentaliteedi kandjaks.
Aga edasi mõeldakse veel inimkesksemalt või lähtudes nendest kriteeriumidest, mis tänapäeva ühiskonnas on hädavajalikud karjääri tegemiseks. On päris palju räägitud sellest, et peapiiskop peab olema majandusliku mõtlemisega, et aidata praeguses majanduslikult keerulises olukorras kogudustel teha õigeid otsuseid.
Kuid konsistooriumis on praegu ja ilmselt ka tulevikus majanduslikult mõtlevaid ja tänapäeva majanduses orienteeruvaid inimesi. On öeldud, et peapiiskopil peavad olema eeldused administratiivselt õigete otsuste langetamiseks, et inimesed võiksid täita ameteid, kus nad suudavad kõige suurema kasuteguriga teenida ja kõige paremat vilja kanda.
Kuid vähe on mõeldud ja öeldud, et peapiiskop peab esmalt olema palvetaja, kelle väljaöeldud tõed ei ole mitte inimliku tarkuse ja olupoliitika kandjad, vaid jumalikud tõed ja jumalik väljakutse tegutsemiseks.
Ei suuda meie inimestena ütelda, mida ootab meilt Jumal, kuid peapiiskopile, kes palvetab korrapäraselt ja usinasti, antakse vajaduse korral see teadmine hoolimata sellest, kas see inimlikult tundub võimalik olevat või mitte.
Olgu toodud ainult üks näide, kuigi neid on väga palju. Juba aastakümneid on räägitud sellest, et meie kirik vajab rohkem kui ühte piiskopkonda, et kogudused oleksid paremini teenitud. Täie õigusega ja väga inimlikult on öeldud, et see ei ole majanduslikult võimalik. Aga unustatakse, et on olemas ka jumalik tegur, mida me ei näe. Jumalik tegur ei tähenda meie soovunelmaid, mis ei saagi teostuda, kuid jumalik tegur tähendab valmisolekut tundmatus kohas vette hüpata, kui Jumal selleks käsu annab.
Meie põlvkond, kes asus kiriku teenistusse nõukogude ajal, kus koguduste vähenemine näis olevat paratamatu ja kus kristlik kuulutus oli surutud kitsaste müüride vahele, tegi usalduses Jumala vastu selle hüppe, ja tegi õigesti.
Peapiiskop, nagu öeldud, peab olema palvetaja, kes saab Jumalalt juhtimise kirikut puudutavate otsuste tegemiseks ja vajadusel jõu nende läbisurumiseks. Lugesin äsja Kuremäe kloostri iguumenja Varvara elulugu, kes suri paar aastat tagasi. Ta juhtis kloostrit üle neljakümne aasta raskel nõukogude ajal ja tegi selle aja jooksul tõelise ime, ehitades tema alustamise ajal sulgemisohus olnud kloostri tõeliselt imeteldavaks (vabandage väljendust!) maiuspalaks.
Eks me ju tunne ühel või teisel määral esitatavaid peapiiskopikandidaate ja saame selle üle otsustada. Kuid praostkondade sinodisaadikud (otsustavad ju sinodid selle üle, keda esitada kirikukogule peapiiskopikandidaadiks) ja eeskätt kirikukogu saadikud, kes reaalselt valivad esitatud kandidaatide hulgast, peavad tõsiselt palvetama selle eest, et meie langetatud valik oleks õige.
Kahjuks ei ole meil nii palju usaldust Jumala vastu, et valiksime palve ja liisuheitmisega, nagu tegid apostlid, valides Jee­suse reetnud ja oma elu enesetapuga lõpetanud Juuda asemele uueks apostliks Mattiase. Meie kogudused ja koguduste liikmed vajavad palvetavat peapiiskoppi. Ma ei taha öelda, nagu oleks senised peapiiskopid vähe palvetanud – annab Jumal ameti, annab ka au ja sunnib sisemiselt palvetama.
Kuid tuletagem meelde Lutherit, kes nendel päevadel, kui Jumal asetas tema ette rohkem ülesandeid, «raiskas aega» ja palvetas neid ülesandeid täites tunduvalt rohkem ja kauem. Meie kirik, maa ja rahvas vajavad palvet. Valigem peapiiskopiks inimene, kes palvega võitleb meie rahvale välja õnnistuse.

 

 

 

 

Peeter Kaldur,
Viru praostkonna praost