Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Peapiiskop ja meie

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

«Sest piiskopi kohus on Jumalale kasvatada inimestest uus paradiis.»
(Uku Masing, «Piiskop»)

Euroopas valitakse riigipea tavaliselt 4–5 aastaks. Iga uue juhiga kaasnevad uued lootused. Lootused, et elu läheb paremaks. Aga mis on see «elu»? Tavaliselt see, et majanduslik heaolu kasvaks, et vaesus väheneks, et oleks rahu. Euroopa Liit aga otsib praegu ka uut narratiivi, sest majandus pole ainuline, vaja on ka vaimset rooga.
Äsja valiti meil uus kirikujuht. Luteri kiriku peapiiskopiks sai noor mees. Ja ei valitud 4–5 aastaks nagu maise riigi juhti, vaid kuni emerituuri minekuni. Kas on meil nüüd uued lootused? Kui ilmalik riik tegeleb siinpoolsete asjadega, siis kirik on avatud Jumala riigile. Me ei oota majanduskasvu, vaid igatseme olla rikkad Jumalas. Me ei vaja passi, sest meie nimed on kirjas taevas. Ja me ei ole enam surmaihus, sest ristitu on ülestõusnu.
Kui maine riik sebib maailma askeldustes ennast hingetuks, siis usklike taotluseks on hingeõndsus. Ei nõua me muud kui Jumala riiki, sest meil on AINULT Kristus. Seda kinnitust ootame ka peapiiskopilt. Et tema usk oleks kindel, meile eeskujuks, ja et ta suudaks meile avada ust taevariiki. Sest meie ei ole siit maailmast.
Kui maine valitsus taotleb heaoluriiki, siis meie sihiks on Jumala riik. Ainult armust on meid kutsutud ja me palume, et ikka rohkem ja rohkem inimesi saaks kutse õndsuseteele.
Luterlasi on maailmas üle 70 miljoni. Kuigi Euroopas kirikuliste arv väheneb, ei tohi meelt heita. Mida leigemaks muutub maailm, seda tulisem peab olema meie usk. Me palume, et sõna uks avaneks ja me saaksime valgustatud ning et peapiiskop, kirikuvalitsus ja õpetajad saaksid sõnaselguse ja vaimutiivad, mis koguduseliikmed tõstaks jumalariigi lävele ning annaks aimu taevariigist ja ärataks usule ka väljasseisjad.
Kui peapiiskop kiirgab usku ja väge, siis konfliktid tema ümber hajuvad. Ta oskab teha rõõmsaks kirikuõpetajad, kes tulevad tema juurde oma probleemidaga. Peapiiskopi autoriteet ei toetu iseendale, vaid Jeesuse sõnale, elavale Jumalale.
Peapiiskop toob endaga kaasa uue valitsuse, kes seisab kiriku eest, iga koguduseliikme eest ja teeb kõik, et koguduste liikmed tunneksid, et taevas on lahti, et Jeesus on tee, tõde ja elu ja jääb selleks ka siis, kui maailm kokku variseb.
Peame olema tulised, põletama uskmatuse korba enda ümbert ning nõudma vaid Jumala riiki. Selleks peame müürina ümbritsema oma peapiiskoppi, kes valgustab meile teed taevariiki ja kasvatab meist paradiisi, nagu kirjutas Uku Masing.
Meil ei ole midagi tegemist selle maailmaga, me ei ole sellest maailmast, meie nimed on taevas kirjas ning me ei vaata tagasi, kui paneme käed adra külge, et künda vagu, milles hakkab kasvama vili, tõeline vaimuvili.
Me teame, et see maailm on pime, sest AINULT Kristus on valgus maailmale. Me teame, et see maailm on surnud, sest AINULT Kristus võib äratada surnud elavaks. Me teame, et see maailma on rumal, sest AINULT Kristus teeb tõeliselt targaks. Me teame, et maailm on vangis, sest AINULT Kristus võib vabaks teha. Seepärast heidame minema selle maailma pühkmed ning hõiskame, hõiskame rõõmus, sest meie päralt on Jumala riik.
Ja seda ootame uuelt peapiiskopilt ja uuelt kirikuvalitsuselt.
Jaan Tooming,
lavastaja ja näitleja