Ta on väga suur palvetaja ja
Piibli lugeja, rohkem selline omaette olija. Tal on mure oma mehe üle, kes
olevat kurjade deemonite meelevallas, ja kelle eest ta palvetab. Ta luges 1.
Johannese kirja 5:16-18 ja küsis: milline patt on surmaks. Jäin vastuse võlgu.

Kas dr Toomas Paul selgitaks
seda kirjakohta?

Kirjast toimetusele

Pühakirja mõistmiseks on vaja
arvestada mis tahes väite konteksti. Eriti oluline on see raskete kirjakohtade
puhul. Esimese Johannese kirja algne lõpp on 1Jh 5:5–12, mis haakub kirja
alguse mõttekäiguga. Edasine on postskriptum, sarnaselt evangeeliumiga, mis
lõppes Jh 20:30j, ja millele on lisatud epiloog (Jh 21). Postskriptum võtab
uuesti ette patu ja palve temaatika. Kui palve on kõikvõimas, nagu Jeesus
kinnitas («Mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen» Jh 14:13), kas ta
kustutab ka venna kõik patud?

Erinevalt pessimistlikust
Paulusest peab Johannes võimalikuks ja otse normaalseks, et kristlane ei tee
enam pattu: «Ükski, kes püsib Temas, ei tee pattu; ükski, kes teeb pattu, ei
ole näinud ega mõistnud Teda. Lapsed, ärgu keegi eksitagu teid! Kes teeb
õigust, on õige, nii nagu Tema on õige. Kes teeb pattu, on kuradist, sest kurat
teeb pattu algusest peale.

Selleks ongi Jumala Poeg saanud
avalikuks, et Ta hajutaks kuradi teod. Pattu ei tee ükski, kes on sündinud
Jumalast, sest Jumala seeme püsib temas ja ta ei suuda teha pattu, sest ta on
sündinud Jumalast. Sellest on ilmne, kes on Jumala lapsed ja kes kuradi lapsed»
(1Jh 3:6–10).

Seda korratakse siin: «Me
teame, et ükski, kes Jumalast on sündinud, ei tee pattu, sest jumalastsünnitatu
hoiab ennast ja kuri ei puuduta teda. Me teame, et meie oleme Jumalast ja et
terve maailm on kurja käes» (1Jh 5:18j).

Teoreetiliselt on asi selge:
pattu teevad kuradi lapsed, Jumala lapsed ei saa pattu teha. Tegelikkus aga ei
olnud päris nii must-valge. Ka kristlased juhtusid patustama. Lahenduseks on
pattude jagamine kergeteks ja rasketeks: «Kui keegi näeb oma venda tegevat
pattu, mis ei ole surmapatt, siis ta palugu, ja Jumal annab tollele elu; neile,
kes ei tee surmapattu.

On pattu, mis on surmaks: selle
kohta ma ei ütle, et tal tuleks paluda. Kõik ülekohus on patt, aga on pattu,
mis ei ole surmapatt» (1Jh 5:16j). Niisiis: kergete pattude puhul aitab teiste
eestpalvest, surmapattude puhul aga see ei päästa.

Kirjalõik 1Jh 5:16j on katoliku
dogmaatikas üpris oluline tekst. Sellel baseerub õpetus andeksantavatest ja
surmapattudest. Moraaliteoloogias on pattudel raskusastmed. Mõrv on raskem kui
vargus. Surmapatt (peccatum mortale, ka capitale) kui selline nõuab täielikku
teadevolekut ja nõusolekut. See eeldab teadmist teo patusest iseloomust, selle
vastuolust jumaliku seadusega. Teeseldud teadmatus ja kahetsemine ei vähenda,
vaid pigem suurendavad patu tahtelist loomust.

Keegi ei ole määratud olema
teadmatu moraaliseaduse printsiipidest, mis on kirjutatud iga inimese
südametunnistusse. Patt, mis sooritatakse kurja kavatsusega, kurja teadlikult
valides, on kõige raskem. Surmapatt on äärmine inimvabaduse võimalus. Selle
tulemuseks on armu jäädav kaotamine, see põhjustab Jumala riigist väljajäämise ja
igavese surma põrgus, sest meie vabadusel on voli teha valikuid
igaveseks. Samas lõplik kohtupidamine jääb Jumalale.

Andeksantav ehk leebe patt (ld
peccatum veniale) sooritatakse siis, kui on tegemist vähem tõsise asjaga, ei
järgita ettekirjutatud moraaliseadust või ei alluta moraalireeglitele, tõsi,
olulises asjas, ent täieliku teadmise ja nõusolekuta. Mööduv patt nõrgendab
armu, väljendades sündmatut kiindumust loodud asjadesse ja takistab nii hinge
edenemist vooruse suunas ja moraalset täiustumist.

Tahteline ja kahetsemata mööduv
patt viib meid järk-järgult surmapatuni. Siiski ei lõhu see veel lepingut
Jumalaga. Jumala armuga on see parandatav. Leebeid patte saab andeks missal,
kuid surmapatte kustutab vaid pihi sakrament.

Gregorius Suurest peale
tuntakse seitset surmapattu: uhkus (ld superbia), ahnus (avaritia), iharus
(luxuria), kadedus (invidia), aplus (gula), viha (ira) ja loidus (acedia). Tema
omistas iga patu vastava deemoni toimimisele inimeses (uhkus – Lucifer, ahnus –
Mammon, iharus – Asmodeus, jne).

Väga levinud oli nende pattude
kujutamine kunstis. Ka Dante «Jumalikus komöödias» määrab idee surmapattudest nii
teose tekstuuri kui raamistuse. Purgatooriumis ehk puhastustules moodustab iga
surmapatt ühe tasandi, millest alam seisab lähemal põrgule ja esimene
paradiisile.

Dante peab kõiki patte väljakutseks
ja patustamiseks armastuse vastu. Rikutud armastusest tulevad alpus, kadedus,
vihapidamine, ebapiisavast armastusest omakorda tujutus, maistest asjadest
liialdatud sissevõetusest omandihimu, õgardlus, kiim.

Kuna taolisi abstraktseid patte
on väga raske tuvastada, on tänapäeva katoliiklikes katekismustes
surmapattudeks nimetatud teadlikke tegusid, mida on hõlbus kindlaks teha,
näiteks rasestumisvastaste vahendite (preservatiivid jms) kasutamine või mõjuva
põhjuseta pühapäevasele missale minematajätmine.

Kui nüüd pärast lühiekskurssi
hilisemate aegade spekulatsioonidesse tagasi pöörduda Johannese tekstilõigu
juurde, siis «patt surmaks» (kr hamartia pros thanaton) võiks olla
ärataganemine usust, mille kohta kirjas heebrealastele öeldakse: «Sest kui me tahtlikult
teeme pattu pärast seda, kui me oleme saanud aimu tõest, siis ei ole enam
ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi kole kohtu ootamine» (Hb 10:26j).

Sel korral ei aita ka koguduse
palved. Kuigi – apostel ei keela seda. Arvan, et kuna me päris täpselt ei tea,
kust lähevad lootusetu juhtumi piirid, on ikkagi põhjust jääda lõpuni lootma ja
palvetama.

Teoloogiadoktor

Toomas Paul