Paralleelmaailmade kohtumine perekonnas

Möödunud nädalal alustas lastekaitse liit oma ringkäiguga maakondades, et pidada ühisseminari, arutlemaks, kuidas märgata kõige paremini/kiiremini abivajavat last.
Tartu kohtumisel arutleti selle üle, mis on märkamine varajases staadiumis – sarnaste aruteludega on seotud tervis­hoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna ametnikud ja seadusandlus üle kogu Euroopa. Kuigi näiteks Tartu kokkusaamisel kõneldi enam erivajadustega lastega tehtava töö sekkumismehhanismidest, on teemadering märksa laiem. Noorte tööpuudus, koolikohustuse eiramine, kuritegevus ja mõnuainete tarbimine on see pool, millele tuginedes sekkub riik ja kohalik omavalitsus üha rohkem perekonna ellu ja kasvatusprotsessi.   
Postmodernistliku maailma taoline toimetamine on muidugi silmakirjalik. Põrmustades hulga vahenditega pere väärtused ja toimemehhanismid, nimetades selle traditsioonilist mudelit millekski aegunuks, paneb ta viimse kohustuse siiski sellesama perekonna peale.
Kohaletulnud arutlesid kogukonna toetuse ja võrgustikutöö võimaluste üle. Kogukonna all nimetati eri valdkondade spetsialiste. Tõin vähemalt nii palju välja, et kogukonnas tuleb osa perede puhul näha ka kogudust selle toetava osana laste psühhosotsiaalse toimetuleku tagamisel, ehkki see kõlab üsna kantseliitlikult. Ma soovitan piirkondade vaimulikel ja koguduse töötegijail tunda huvi, millal need seminarid teie kodukoha lähistel toimuvad, et olla kohal ja avaldada arvamust. Liiatigi valmib sügiseks sotsiaalministeeriumis uus laste ja perede arengukava. Progressiivselt edasipürgiva Eesti omahind kruvib üha kõrgemaks ning mõnikord on hirm, mis juhtub siis, kui vint üle käib. Süvenemisrohket vaikset nädalat!
Mari Paenurm