Pakase jäine hingus

Küünlakuu algas võimalik et selle talve kõige külmemate ilmadega. Pakane paukus õues ja töölgi puges külm naha vahele. Mõtteis olime nendega, kel kodusoojust otseses mõttes napib. Ka meie pere sai just neil päevil erilise kogemuse, mida võiks nimetada ellujäämiskogemuseks. Nädala alguses soovis minuga kokku saada usin palvetaja Heldur, kes oli mures minu ja minu pere pärast. Oli see nüüd tema sisemine tunne või edastati sel ajal tõesti ringlusesse saatuslik käsk, aga kaks päeva hiljem seisis meie ukse taga elektrik sõnumiga: kahju, aga me lülitame teie kodust elektri välja. 
Julgesin küll vastu vaielda, sest väljas on külm ja kütta on vaja. Ilma telerita, küünlavalguses, sooja söögita võib ju olla, aga katlamaja tööshoidmiseks on vaja elektrit. Pärast paari­kümmet minutit mõttevahetust läks nii, nagu aforismimeister Nicolas Chamfort kirjutas: «Tuleb aegsasti harjuda kahe asjaoluga, kui ei taha, et elu muutuks talumatuks: need on ajahammas ja inimeste ülekohus.»
Elekter lülitati välja ja peatada seda oli töömehe sõnul võimatu. Väikese maksevõla tõttu leidis masinavärgis keegi suurepärase võimaluse raha teenida – elektri sisse- ja väljalülitamine on päris kallis lõbu. Üritasin olukorrast naljaga välja tulla ja tuletasin kodakondsetele meelde Pauluse sõnu «Teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud» (Rm 8:28).
Kõiki oma võimalusi sügavalt läbi kaaludes ja pingutades suutsime temparatuuri hoida talutava, nälga ei jäänud ja veetsime pimedad õhtutunnid sõprade juures või kinos. Oli päris meeldiv. Aga see, miks ma läbielatust üldse kirjutan, on loo lõpp. Kui paari päeva pärast jälle elektrik tuli, siis taas ülemustelt saadud käsuga elekter välja lülitada! Olukorda selgitama asudes selgus, et töömees oli saanud eksliku korralduse: elekter tuli hoopis sisse lülitada. Kirjanik Terry Pratchett on öelnud: «Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.» Ilmselt ka selleks, et olla ükskõikne ja hoolimatu.
Rita Puidet