Paastust

Praegu on paastuaeg. Peaksime tagasi tõmbuma kõigest, mis meile nii tavaline tundub. Söömisest üleliia, alkoholist ja sigarettidest, naistest meestel ja meestest naistel, hoiduma ostlemistest ja askeldamisest, võiksime ikka ja jälle leida aega eraldumiseks, et lugeda vaimulikku kirjandust, palvetada, mediteerida ja tegelda vaimsete harjutustega või lihtsalt vaikida ja olla tühja peaga, et Püha Vaim saaks meisse langeda ja meis vaikset tööd teha.
Loobumine kõigest, see oleks ülim. Olla nelikümmend päeva söömata, nagu Jeesus oli, seda suudavad väga vähesed, kui üldse keegi suudab. Tuleks sulgeda selleks ajaks teler, aga mitte karjuda kaasa spordivõistlustele; kuulata muusikat, mis ülendab hinge, ning laulda laule, mis lähendab meid Jumalale. Seda kõike oleks vaja.
Aga kas tänapäeva peatu ning sekeldav ja amokki jooksev inimene seda suudab ja kas ta üldse võtab tõsiselt paastuaega? Vaevalt. Kristlased ehk püüavad, kuid kas nemadki suudavad olla täiuslikud paastus, selles kahtlen väga. Mina pean enda kohta tunnistama, et ei suuda, ikka söön, kuigi püüan vähem, ikka suitsetan ning kogu aeg ei suuda kontsentreeruda palvele ja Jumalaga ühendusse astumise otsimisse.
Mis siis teha? Jah, kas on neid, kes seda küsivad? Meie heaolu poole rühkiv ühiskond ei taha paastu, ta tahab küllust ja nänni, hiilgavaid autosid ja rabelemist välja masust. Aga tegelikult peaks paast kestma eluaeg. Tõeline kristlane käib Jee­suse järel ja paastub, sest Jumal on meie hulgast lahkunud.
Kui ta oli jüngritega, siis ta ei käskinud neid paastuda, öeldes, et paastute siis, kui mind enam teie hulgas pole. Tõesti, kuri ja reostav meis läheb välja ainult range paastu ja tulise palvega. See on küll tõsi.
Aga kuna praegune inimkond jookseb amokki, siis tuletame meelde Gandhi sõnu, kes ütleb, et amokki jooksvat inimest võib küll jõuga peatada, kuigi Gandhi oli ahimsa, vägivallatu eluviisi pooldaja. Nii ka praegu tuleb peatada inimkond JÕUGA, et ta ennast risuks ei jookseks.
Tuleb peatada jõuga, suunata ta suund sinna, kus valitseb koostöö, aga mitte konkurents, sinna, kus ei ole vaenlaste maailm, vaid valitseb vendade-õdede suhe, tuleb jagada varad nii, et keegi ei tunne puudust ning kõigil oleks võimalus tööd teha, kes seda tahavad. Kes ei taha, see ei pea tõesti sööma, surgu siis nälga.
Lõpuks, me peaksime ikka olema kogu aasta pidevas palves, olgu sõnatus, et Jumal meie juurde kiiresti tagasi tuleks ja uuendaks selle inimeste poolt laastatud ja roojastatud maa ja taeva.
Jaan Tooming,
näitleja