Paastumine: mitte ilu-, vaid hingeravi

Rahvakeeles tähendab paastumine sama mis nälgimine.
Igatahes on siin tegemist söömisega või pigem mittesöömisega ja tulemuseks on enamasti piinav näljatunne, mis teeb inimese pahuraks ja tigedaks. Niisiis igati negatiivne nähtus.
Mitmed religioonid toonitavad paastumise tähtsust, aga kuna meie usuvaenulik ajastu ei tegele eriti selleteemaliste küsimustega, siis paistab paastu mõiste üsna segane.
Viimastel aastakümnetel on see tegusõna end siiski maksma pannud ja nimelt kosmeetika alal. Rikaste maade elanikud söövad end paksuks, kannatavad kõrge vererõhu ja muude hädade all ning mõni õgib end koguni surnuks.
Kes ütles kunagi, et tsiviliseeritud lääne inimene võib endale ka hammastega hauda kaevata? Vaatamata majanduskriisile murravad paljud veel pead sellegi üle, kuidas kaalus maha võtta ning ilusaks saledaks saada. Apteegid, ilusalongid ja mitmesugused instituudid kubisevad keemilistest ja mehaanilistest vahenditest tervise ning ilu taastamiseks. Ka paastumise voorused on hea «vormi» saavutamiseks esile tõstetud.
Koos almuse ja palvega
Kristlane nõustub paastuma teistsugustel motiividel. Pühakiri õpetab, et paastumine aitab patust jagu saada. Algselt tuleb siin kõne alla muidugi toit, mille tarbimist peab oskama kontrollida, nii et piirid tarviliku ja ülearuse vahel saavad selgeks. Ning siis võib liigsest loobuda ja anda see edasi neile, kel on hädasti abi vaja. Kirik tuletab meelde, et korraliku paastumise juurde kuuluvad almus ja palve.
Paavst Benedictus XVI oma paastuläkituses tuletab meelde, et juba Eedeni aias oli juttu söömisest. Jumal ütles Aadamale, et ta ei tohi aia keskel kasvava puu vilja puudutada. Püha Basileios (4. saj) järeldas sellest kirjakohast, et «paast on juba ette kirjutatud maises paradiisis» ja et see keeld on «üks paastu seadus».
Paavst tsiteerib ka Paulus VI teksti «Poenitemini» (1966), kus seletatakse, et paastumist tuleks mõista seoses kristliku kutsumusega «elada mitte iseendale, vaid Kristusele» ja kanda hoolt oma kaasinimeste eest.
Pingutades ja loobudes
See paastuaeg võiks pakkuda võimaluse «antiikse» meeleparanduse tava autentset ja püsivat tähendust uuesti väärtustada, sest see on võimeline aitama meid oma egoismi suretada ning oma südameid Jumala ja ligimese armastusele avama, mis on uue Seaduse esimene ja kõige kõrgem käsk ning kokkuvõte kogu evangeeliumist.
Paastumine võib konkreetselt esineda mitmesugustes vormides, kas või televiisorist möödavaatamises, ebakohastest harjumustest või harrastustest loobumises, enamas tähelepanus lähedastele.
Jeesus ütles, et tõeline paast kuulab ja täidab taevase Isa tahtmist. Teame, et Jumala tahtmine on enamasti seotud ohvriga.
Ta nõuab pingutust ja loobumist. Igaühel meist on erinevad head ja vead. Kõigepealt peaksime uurima, mis meie suhetes Jumalaga ning kaasinimestega «lonkab», ja siis valima oma «meeleparanduse» materiaalse väljenduse.
Rõõmsat paastuaega soovides

Fanny de Sivers
Pariisist