Organist Maris Oidekivi-Kaufmann ei tunne stressi

Kui Maris Oidekivi-Kaufmann kooliajal sõbrannaga Tallinna Jaani kirikusse sisse astus ja vespril orelit mängimas kuulis, sosistanud ta kaaslasele, et annaks ükskõik mida, kui vaid sel majesteetlikul pillil mängida saaks. Soovidel on vahel kombeks täide minna. Täna ütleb Maris, et toonane vaist ei petnud, sest ta on oma tööga ääretult rahul.

Mõne kuu pärast peaks Saksamaalt restaureerituna saabuma vana ja väärikas Normanni-Terkmanni orel, seniks on Tallinna Jaani koguduse käsutuses orelimeister Martin ter Haseborgi valmistatud ja 2006. aastal kirikusse paigaldatud altariorel.
Sa oled organist mitte ainult Tallinna Jaani, vaid ka Rootsi-Mihkli kirikus.
Rootsi-Mihkli kirikusse läksin juba 1995. aastal õpingute kõrvalt muusikaakadeemias, Tallinna Jaani kiriku organist olen 1999. aastast. Nii ühes kui teises olen poole kohaga.
Mõlemad kogudused on mulle väga südamelähedased. Rootsi-Mihkli võlub oma väiksusega. Seal kogunevad kirikulised pärast teenistust näiteks alati kohvilauda ja saab kõigiga suhelda. Tallinna Jaani koguduse elu on väga aktiivne ja pärast kiriku restaureerimist käib teenistustel üha rohkem inimesi.
Nii mõnigi võib mõelda, et küll organistil on hea elu, mängi kord nädalas teenistustel, sekka ehk mõni talitus, ja ongi kõik.
Meie amet ei tähenda tõepoolest kaheksast viieni töölkäimist. Organisti jaoks on väga oluline vormis püsimine, mis tähendab pidevat enesetäiendamist. Seda tööd, mis organist enesega teeb, on raske ajaliselt mõõta.
Jaani kirikus mängin näiteks kaks korda kuus kolmapäevasel hardushetkel. Igaks korraks tuleb ära õppida uus repertuaar. See on heaks motivatsiooniks, et mitte ühele tasemele püsima jääda, vaid harjutada, juurde õppida ja areneda. Ka pidevalt toimuvateks kontsertideks tuleb ette valmistada.
Õnneks on mul nüüd ka kodus digitaalne orel ja ei pea alati kirikusse harjutama tõttama.
Roman Toi on öelnud, et ei vaimulik ega kirikumuusik ole tulnud kirikusse võidu ajama, vaid ikka selleks, et ühiselt Jumalat teenida. Kas harmoonias püsimine on kerge?
Minule ei ole see kunagi raskusi valmistanud. Teenistusel oreli mängimine on suur nauding ja pakub väga palju hingele. Ma ei tea, kas seda võivad kõik orelimängijad kinnitada, kuid minu jaoks on organisti töö stressivaba.
Kas Sa oled oma elus ka muid ameteid pidanud?
Kui hakkasin Rootsi-Mihkli koguduses orelit mängima, häiris mind algul, et ei saanud aru, mida teenistusel räägitakse. Võtsin siis kätte ja läksin pedagoogikaülikooli avatud ülikooli ning õppisin selle keele ära, käisin ka Rootsis koolitustel. Pärast seda andsin Tallinna rootsi koguduse juures tegutsevas Rootsi rahvaülikoolis viis aastat rootsi keele tunde. Aga koormus läks liiga suureks ja loobusin.
Kas organistiks saamine kuulus Sinu lapsepõlveunistuste hulka?
Sugugi mitte. Kui lõpetasin G. Otsa nimelise muusikakooli klaveri erialal, oli mul kindel teadmine, et lähen muusikaakadeemiasse klaverit õppima. Et tollal võeti esimest aastat ka oreli erialale vastu, läksin lihtsalt uudistama, mida see endast kujutab. Vastuvõtu klassis istus prof Hugo Lepnurm ja tegi ettepaneku, et prooviksin noodist üht koraali mängida. Mul ei olnud orelist, selle manuaalidest ega registritest tol ajal aimugi, näppudega mängisin kuidagi küll ära ja nii see jäigi.
Sisseastumisavalduste esitamise viimasel päeval otsis prof Lepnurm mu Otsa-koolist, kus ma parajasti harjutasin, üles ja küsis, kas ma ei tahaks siiski oreli erialale astuda. Korraga mõistsin, et ma pean seda uut võimalust oma elus kasutama. Viimasel hetkel läksin ja kirjutasin klaveri erialale esitatud avalduse ümber oreli õppimiseks.
Kas Eestis on organistil küllaldaselt tööd ja ei pea mõtlema välismaale tööleminekust?
Linnas tööpuuduse üle küll kurta ei saa. Teine asi on olla kusagil maakoguduse organist, seal ainult orelimänguga kahjuks ära ei ela. Heal juhul saab teenistusel mängimas käies bussisõiduraha tagasi. Kui ei ole esinemisvõimalusi, ei ole ka eeldusi arenguks. Võib muidugi ka vaid heast tahtest kirikus orelit mängimas käia.
Välismaale minekust niipalju, et ka mulle on pakutud võimalust töötada mõnes Rootsi linnakirikus. Sissetulek oleks mõistagi suurem, kuid kiusatust ei ole kas või juba seepärast, et mu pere ja elamine on siin.
Oled kontserte andnud peale Tallinna kirikute ka mujal Eestis. Kas mõne paigaga on ka eriline side?
Maakirikutes olen kohanud palju häid ja lahkeid inimesi. Eriline suhe on mul aga Muhu- ja Saaremaaga. Mu isapoolne suguvõsa on nimelt Muhust pärit. Kõik Oidekivi-nimelised on ühel või teisel viisil selle saarega seotud.
Ka Kadrina kirikus meeldib mulle väga mängida. Mu emapoolne vanaema elab sealkandis ja sealses kirikus olen ma ise ristitud.
Lemmikhelilooja?
Eks ikka Bach. Temast suuremat ei ole. Ise olen küll hingelt rohkem romantik ja tundub, et mul endal õnnestuvad paremini romantilised lood.
Monika Reedik

 

Maris Oidekivi-Kaufmann

Alustas oreliõpinguid 1993. aastal Eesti Muusikaakadeemias prof Hugo Lepnurme juures ning jätkas 1995. aastal õpetaja Toomas Trassi ja 1998. aastal prof Andres Uibo oreliklassis.
1999. aastal lõpetas ta Eesti Muusikaakadeemia bakalaureuse- ja 2002. aastal magistriõppe. Lisaks sellele on end täiendanud Göteborgi Rahvusvahelise Oreliakadeemia suvekursustel ja võtnud osa Trondheimi barokk-orelimuusika meistrikursustest Norras.