Õppimine ja kool

Järgmise nädala teisipäeval algab uus õppeaasta. Haridusministeerium on teada andnud, et õppetöö võib jätkuda tavapäraselt, kui ollakse ettevaatlikud. Ma arvan, et paljud õpilased soovivad kohtuda kaaslastega aktusel ja klassiruumis. Mõndagi klassiõde-klassivenda ja õpetajat ei ole nad pärast 13. märtsi silmast silma näinud, kui ehk ainult arvutiekraani vahendusel. 

Õpetajale oli distantsõpe koormav just ajakulu pärast. Kui tunnis võtad toimunud töö tulemused kokku terve klassi ees, siis distantsõppe ajal tuli vastata igale õpilasele, seda ka siis, kui nemad oma vastuseid olid jaganud ja kopeerinud. Minu siiras imetlus kuulub oskusainete õpetajatele, kes pidid kevadel mõtlema välja erinevaid ülesandeid, mida sai koduste vahenditega oma toas või õues teha ja millele õpetaja sai tagasisidet anda.

Kevadel saime teada, et õp­pi­da on võimalik ka suurte koo­­li­majadeta. Koolid, kes saa­­vad oma võimlaid ja muid ruu­me õhtusel ajal üürida spor­diklubidele ja muudele hu­viringidele, jäid ilma üüri­tulust. Samas sai kütte- ja elekt­rikuludelt kokku hoida. Vä­he­nes ka paberikulu, sest ära jäi töölehtede paljundamine. Distantsõpe suurendas aga pe­re­de kulusid. Arvutid olid töös laste õppimise ja kodukontoris töötavate vanemate tarvis ning voolumõõtja keris kilovatt-tun­de.

Kas on võimalik õppimine ka kooli kui institutsioonita? Ilma õpilaste ja õpetajate seisuseta? Ülikooliajast meenub 37–38 aastat tagasi Aleksander Elango antud pedagoogika ajaloo loengus kuuldud dekoliseerimise jutt. Nimelt olla üks mõtleja umbes sajand tagasi esitanud mõtte õppivast ühiskonnast, kus kooli kui asutuse saab kõrvale jätta. Iga inimene õpib kelleltki, kes midagi oskab või teab, ja igaüks õpetab. Mul ei ole tolle mõtleja nimi enam meeles ja ka loengu konspekt on kadunud. Mäletamist mööda oli ta iberokultuurist, kas Hispaaniast või kusagilt Ameerikast. Sealsest kultuurist on ikka tulnud pealtnäha ootamatuid, kuid järelemõtlemist väärt ideid. 

Igal juhul ei piirdu õppimine kooliga ja koolis tehakse ka muud peale õppimise. Mõnelgi juhul on vanemate jaoks oluline koolis õppetööga kaasnev lastehoid ajal, kui nemad palgatöötajatena perele leiva lauale teenivad. Tavapärane tund ei ole ka kõigile lastele sobiv. 

Mõnigi täiskasvanu meenu­tab kooliaega kui käskudel ja keeldudel põhinevat kinnises asutuses viibimise aega või siis aega, kui pidi olema koos inimestega, kellega vabataht­likult liiga tihedalt ei suhtleks. Praegusel ajal võimaldavad sea­dus ja koolid lastele, kes e­i­ talu suures seltskonnas vii­bimist, on püsimatud või ka mu­udel põhjustel koduõpet ja väike­klas­se. 

Õppekava on seaduse alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud. Riiklikku õppekava järgides teevad koolid oma õppekava. Tolle dokumendi koostamisel on osalenud teadlased. Ikka on püütud võimalikult paljut mahutada piiratud õppeaja sisse. Seda, et usundiõpetusele kohustuslike ainete seas ei ole kohta leitud, Eesti Kiriku luge­jad teavad. 

Paraku ei ole kohta ka mit­mel muul igapäevaelus va­ja­­likul teadmisel. Seadus üt­leb: Põhikool aitab kaasa õpi­­lase kasvamisele loovaks, mit­mekülgseks isiksuseks, kes suudab ennast täisväärtuslikult teostada erinevates rollides: pe­re­konnas, tööl ja avalikus elus … 

Inimese- ja perekonnaõpetust õpetatakse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis, kuid perekonnaõigust õppekava ei käsitle. Ei ole juttu ülalpidamiskohustusest, hooldusõigusest, abieluvararežiimidest jmt. Kaudselt võib nende teemadega seotuks pidada vanemluse eri külgede käsitlemist, kuid noor inimene võiks teada, mida tema või mida temalt võib elu jooksul nõuda ja milleks ta on kohustatud. 

Ühiskonnaõpetuse õppekavas käsitletakse makse, valimisi, kohtusüsteemi ja muud avaliku õiguse valdkonda puutuvat, kuid perekonnaõiguse kõrval on ka muud eraõiguse valdkonnad välja jäänud. 

Kui midagi õppekavas muuta, siis mina suurendaks emakeele ja matemaatika õppimise mahtu. Mille arvel? Oskusainete tundide arvu minu arvates vähendada ei saa, küll ma vähendaks just inimese- ja ühiskonnaõpetuse, vajadusel ka geograafia tundide arvu. Miks? Raamatute lugemise tava on vähenenud ja seetõttu on mitmete õpilaste sõnavara väike. 

Matemaatikas oleme leppinud, et on kaks taset, nn kitsas ja lai matemaatika gümnaasiumis. Samas peame tavaliseks, et ühesuguse võõrkeele riigieksami teevad nii süvaõppega rühmas ja rohkem tunde keelt õppinud kui ka teiste ainete kallakuga klassides õppinud õpilased.

Õppides peame aga meeles pidama, et teadmised ei ole veel tarkus. Palju teadmisi võib muuta inimese upsakaks ja siis meenuvad sõnad õpetatud lollpeadest. „Tarkuse algus on see: taotle tarkust ja taotle arukust kogu oma varanduse hinnaga“ (Õp 4:7) ja „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus“ (Õp 9:10).

 

 

 

 

Vootele Hansen,

geograafiaõpetaja