Õpetaja õppivas koolis ja ühiskonnas

Sellel teemal toimus Haapsalu kutsehariduskeskuses Eesti XII haridusfoorum. Koolil ja kirikul on palju ühist. Elukestva õppe ühe kandjana on ka kirikuõpetaja õppivas koguduses ja ühiskonnas. Veame sisuliselt sama vankrit, oleme samas paadis. Kas tunnetame seda?

Kooli ajalugu on tihedalt seotud kirikuga. Saare-Lääne piiskopkonnas asutati toomkool 1251. Kui 17. sajandi lõpul sündis eesti rahvakool, oli usuõpetuse andmine ühendatud vajadusega õppida lugema. Aga mitte usuõpetusest ei taha ma täna kirjutada, kuigi see on jätkuvalt oluline teema.

Üks haridusfoorumi probleem on – aastate jooksul on käidud välja olulisi ideid koolielu tõhustamiseks, aga väljund on ebapiisav. Tõnu Ots nimetas, et ta saab haridusfoorumi missioonist aru kui haritlaskonna hääletorust ja signaalidest üldsusele. Kool ja kooliõpetajad tõid välja mitu kooli ja ühiskonna valupunkti, mida kool üksida ei suuda lahendada. Foorumi probleemiks on läbi aastate olnud see, et tema hääl ei kosta ühiskonda. Seda võib tõdeda ka viimase foorumi kohta, meediakünnise ületas ta siiski tänu sellele, et president foorumil osales.

President Toomas Hendrik Ilves ütles oma kõnes: «Mulle meeldis lause, õigemini väljend peagi kümme aastat vanaks saavast dokumendist «Eesti haridusstrateegiad 2015», mis kuulutab hariduse eestlaste rahvusreligiooniks. See on usk teadmiste jõusse, et just haridus teeb uksed lahti, aitab jõuda igas mõttes rikkama ja täisväärtuslikuma eluni. Eesti rahvas jõudis selle äratundmiseni hiljemalt 19. sajandil, kui talupered saatsid oma keskmise või noorema poja linna kooli. /—/ Me peaksime seda usku hoidma. See tähendab, et peame õppima. Õppima peavad kõik, nii president, haridusminister, koolijuht, õpetaja kui ka õpilased.»

Haridusminister Mailis Reps sõnas: «Õppivas koolis on senisest enam vaja õpetajal arvestada õpilaste erivajadustega, just selle mõiste arvestamine laias diapasoonis. Siia kuulub nii andekate leidmine ja nõustamine kui ka õpiraskustega õpilaste toetamine.» Kanadas pärismaalaste etnograafiamuuseumis läks minu mõte Oskar Lutsu «Kevade» tegelaste juurde. Mõtlesin Joosep Tootsile, XIX ja XX sajandi vahetusel õppis Paunvere külakoolis talupoiss, kes küsis oma vastselt pinginaabrilt, kas see ikka on lugenud punanahkadest. Tähelepanu osaliseks sai Toots küll, aga vaevalt ergutas see teda õppima. Ta võitles oma koha elus välja, aga kool jäi talle lahutatuks elust. Küsin, kas tänapäeva kool käitub teisiti? Vaevalt.

Foorumil kõneldi ka sellest, et noored ei tule enam kooli õpetajaks ja need, kes ka tulevad, lahkuvad esimese-teise aasta jooksul. Probleemina nähti õpetaja madalat mainet. Õpetajaskond vananeb, 10% õpetajatest on alla 30 aasta vanad. Viimasel sügisel jäi tühjaks pool õpetajakoolituse kohtadest. Noore õpetaja hirmudest nimetati: õpetajakoolitus on kaotatud aeg, see on takistuseks edasises karjääris (eriti meesõpetajal), palk on madal, töökeskkond on raske.

Mööda ei saadud kooli distsipliinist. Õpetaja ja õpilase õigused-kohustused on tasakaalust väljas. Õpetaja kohustuste suurendamisega on üritatud asendada õpilase kohustust õppida.

Raha kujunes kahetsusväärselt keskseks teemaks kohtumisel parteide esindajatega. Küllap andis selleks põhjuse lähenev riigikogu valimine. Minule jäi kõige nõrgem mulje ministrikandidaatide esinemisest, kus vestlusjuhil õnnestus jätta mulje, et kogu hariduspoliitika on vaid raha jagamine. «Õpetajale topeltpalk» temaatika andis foorumilistele uut lootust.

Tõnu Ots tõdes, et ühiskonnas nagu kooliklassiski saab mõjule pääseda: jõuga (võim, otsustusõigus, tasustamine, eelistamine, raha), juhtimisega (kaasahaaramine, põnevate ürituste korraldamine, huvi äratamine) ja arvamusliidri rolliga (hinnangute andmine, seisukohtade avaldamine, «verbaalne paikapanemine», sildistamine, hüüdnimedega varustamine).

Mida haridusfoorumil valida on? Võimu ja otsustamisõigust pole, massipsühhootiliste ürituste (miiting, laulupidu, streik) korraldamiseks vahendeid pole. Jääb üle ainult kolmas – arvamusliidri roll ja sellele viitab ka sõna «foorum» algne tähendus – turukoosolek.

Haridusfoorum jättis lootusrikka mulje. Edu eesti koolile ja tarkust kooliõpetajale.

Tiit Salumäe,
assessor

, assessor