Ons sookvoodid sõge idee?

Ideed on «sõgedad» (Tõnu Lehtsaar, «Kui sõgedus tuleb võimule, saab hälvikust normaalne», Delfi, 24. aprill 2012) vaid siis, kui kellelgi jagub võimu kehtestada tõeseid ideid nii, et alternatiivid muutuvad sõgedaks. Kui mingi idee üle juba arutatakse, peab ta vähemalt ühe arutleja jaoks olema mingil põhjusel osutunud normaalseks ka siis, kui ta kõigile ülejäänutele tundub sõgedana.
Avalikkuses on viimastel nädalatel arutatud sookvoote kui vahendit, millega tagada naiste suuremat esindatust parlamendis, kuid võib-olla ka mujal (nt ettevõtete juhtimises). 
Esimese emotsiooniga on sookvootide ideed lihtne hukka mõista, rumalaks pidada või seda eirates lihtsalt õlgu kehitada ning edasi elada. Pealegi on ju kusagilt kõrva jäänud, et idee ise olevat kommunistlikku päritolu, mistõttu normaalsed inimesed ei saagi sellist asja pooldada.
Samas on sookvootidel oma jume, normaalsus ja tõsiseltvõetavus täiesti olemas.
Uuringud näitavad, et riikides, kus naistel ja meestel on võrdne õigus parlamenti kandideerida ja valituks osutuda, on naiste osakaal parlamentides keskmisel 17%, mis on natuke vähem kui meil riigikogus tavaks, kuid rohkem kui on kombeks Ameerika Ühendriikides (15–16%) või Prantsusmaal (keskmiselt iga kümnes parlamendisaadik on naine).
Sellist teadmist arvesse võttes on raske jagada arvamust, et sookvoodid diskrimineerivad naisi või on naiste suhtes ebaõiglased. Sest kumb on õiglane või õiglasem, kas see, kui süsteemselt osutub valituks 17% naisi, või olukord, kus vähemalt 40%line naiste esindatus parlamendis on garanteeritud?
Lisaks näitavad uuringud, et niipea, kui naiste osakaal parlamendis tõuseb kolmandikuni, hakatakse naispoliitikuid süsteemselt stereotüpiseerima (maha tegema), mistõttu ilma kvootideta või sarnaste soodustavate meetmeteta naiste osakaal oluliselt üle viiendiku küündida ei saagi.
Mis juhtub siis, kui naiste osatähtsus poliitikas on meestega enam-vähem võrdne?
Esiteks hakkab rohkem naisi poliitikaga tegelema ja parlamenti kandideerima, sest siis väheneb kultuuriline stereotüüp «mis ta ronib sinna, kus pole naiste koht» (mis praegu toimib naispoliitikute suhtes üsna samamoodi nagu meestest lasteaiakasvatajate suhtes). Naine poliitikas on siis enesestmõistetav ja normaalne nähtus.
Teiseks näitavad uuringud, et sooliselt võrdsemalt esindatud parlamendid lahendavad mitte ainult sotsiaalpoliitilisi küsimusi teistmoodi, vaid käsitlevad võrdsemalt ja solidaarsemalt ka palgalõhesid ning on koostöö- ja konsensusmeelsemad rahvastikupoliitikas ning teistes küsimustes, kus meeste-domineeritud parlamendid ajavad konfliktsemat, võistluslikumat ja ebavõrdsemat joont.
Mul on üsna ükstakõik, kas sookvoot tuleb või ei tule. Kuid ideena ei ole ta sõge.
Samas see paneb küll õlgu kehitama, kui mõni mees ütleb, et sookvoodid diskrimineerivad naisi…

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist