Õnnest

Üks luuletus on meelde jäänud nii:
sõitsin talvel suuskadega
suusad libisesid
sõitsin suvel suuskadega
suusad krigisesid
ühe sama maa peal
ei ole õigust maa peal.
Tähendab, kord läheb hästi ja kord ei lähe hästi, olgugi et ühe ja sama maa peal. Maaelanikule ja väljastöötajale on väga tähtis ilm. Olen paljudel kordadel mõelnud, kas ilmastik ongi Jumala nägu, Tema meeleolud ja tahtmine. Et kui päike paistab, siis on Jumalal hea tuju. Noh, natukene naiivne mõtlemine.
Igaüks, kes seda on tahtnud, on tähele pannud, et mõnel päeval kohe läheb hästi ja mõnel ei lähe. Ja kui viltu vedama hakkab, võib päev kohe päris nässu minna. Mõnel hommikul kukuvad asjad käest, komistad, vihastud ja pole üldse enesetundega rahul. Sellise alguse peale on karta, et päev kujuneb kehvaks ja kesiseks.
Ent elus on olnud ka üksikuid uskumatuid vedamise päevi, kui kõik laabub nagu iseenesest; kõik klapib, täitub, edeneb ja sa jõuad väga palju. Sellistesse õhtupoolikutesse ma olen püüdnud tegevust juurde panna, sest kõik, mida teed, lihtsalt õnnestub.
Õnn on lihtsas käsitluses hea juhus, vedamine. Seda ei saa ette planeerida või kavandada. Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb – mitte keegi ei oota. Surmakuulutuste salmina paljukorratud Alver. Meie ümber on peale nähtava veel midagi, mida me ei näe ega saa katsuda. See nähtamatu vedamine kord mõjub inimesele päripidisena, kord vastukarva.
Nüüd räägin sellest, mida olen ise kogenud. Ühel talvel oli vaja tee äärest ära lõigata puu, mis oli lumega juba teele ette kaardunud. Sumpasin sinna sügavasse lumme sisse, lõikasin mootorsaega, hoidsin ennast. Lõpuks ikka see kõver puu pöördus nii, et sain löögi vastu prillide vasakpoolset sanga.
Läks tükk aega mööda. See ei pruukinud olla üldse sama aasta sügisel – lõpetasin kuuri all kartulite kandmist keldrisse. Mõtlesin, et viin välja ka vahepuud, mis kartulihunnikute vahel olid. Läksin, väljas oli täiesti pime, elekter põles ainult kuuris. Ja kuigi ma kohti teadsin peensusteni, läksin ikka pimeduses vastu teise hoone betoonseina. Ja jälle täpselt sellesama vigastatud prillide sangaga.
Siis läks veel aasta või kaks mööda. Sõitsime sugulaste poole naaberkülasse. Ja tol õhtul autost välja tulles sain kolmandat korda löögi sellesama katkise prilliaisa pihta. Siis lagunes see lõplikult. Täpselt üks ja seesama koht. Hakkad küll mõtlema, et selline asi ei ole juhuslik.
Jutus esines arv kolm. Kas toimibki kolme seadus? Kui lähikonnas oli lähestikku kaks surnut, siis arvati, et see ei jää kolmandata. Mul on elus olnud kolm autoõnnetust. Esimese ja teise vahe oli neli aastat, aga teise ja kolmanda vahe ainult pool aastat. Maanteedel on kohad, kus on aastate jooksul mitu inimest surma saanud. Mõne koha norm olevat seitse või üheksa hukkunut, kuulutab rahvapärimus.
Ühest kunagisest Meeme Karolini bioenergeetika alasest koolitusest on meelde jäänud, et pärastlõunal umbes kella kahe paiku on selline «mäda aeg», kui inimese kehal on kõige raskem olla. Seda ma olen ise kogenud. Kontoritööl oli see pärastlõunane unekas tõeline õudus. Mõtlemisainet siin jätkub. Tahaks näha nähtamatut. Aga teiselt poolt – teadmatus kaitseb inimest. Teadmise raske koorma on Jumal ainuüksi enda peale võtnud.
Rannar Susi