Õnn

Miks on mõnikord nii raske olla rõõmus? Pikk talv sai ometi mööda, juba selle üleelamine on võit.
Õhtud on jälle pikad ja kuminaid-sädinaid täis. Aga inimene käib ja kannab oma koormat, nagu ei olekski jää tema hingest veel läinud. Olgu teistel pidu, see on nende, olgu teiste päralt õnn ja tulevik, tema päralt on see: hall väsinud tühjus keset aina valgemaid päevi.
Mida siis teha või öelda? Kas alati ongi midagi? Häda selles ongi, et pole midagi. Kurvastusel pole alati põhjust, millega annaks tegelda, mille kohta võiks öelda, et sellele on rohtu, see läheb mööda, sellega saab hakkama, tuleb vaid otsast peale hakata… Küll näed!
Aga kui tundub, et see, mis väsitab ja masendab, on elu ise, siis – nojah, ka elu läheb mööda, aga on see just lohutus ja on see just asi, mida öelda?
Uku Masingust on teada, et oma elu lõpukümnenditel jättis ta mitte just harva abikaasa Ehale lauanurgale kirjakesi stiilis «Ahjud kütsin ära. Palu mulle surma.» Ma ei usu, et Eha palus, aga ma usun, et tema mehe soov oli siiras.
Tüdimus võib olla nagu hinge vähk, mis saadab oma tõverakud kõigisse soppidesse, nii et kõik, mis võiks teha rõõmu, teeb ainult rohkem valu, ja isegi see, mille kohta teised ütleksid õnn, näib julma irooniana.
Noorele inimesele soovitakse sünnipäevaks lihtsalt õnne, vanale lisaks veel tervist ja pikka iga. Kas õnnetus on haigus? Tõsi, tihti on õnnetuseks haigus, aga vist sama tihti võib näha, kuidas inimene mitte ainult et õpib elama oma haigusega, vaid on selle juures veel rõõmsamgi kui mõni terve.
Ja see, et inimesel on teiste arvates olemas kõik, mis õnneks vajalik (tore perekond, tervis, töö, kodu, isegi raha on), ei takista tal veel langemast kõige sügavamasse masendusse. Ning seda kas või keset kõige ilusamat kevadet.
Nii imelik, kui see ka pole, aga õnn võib olla ka masenduse allikas. Mul on ju kõik, mis ma olen soovinud, ja ikka on see valu… Tähendab, see valu on minus, see olen ma ise, see käib minuga kaasas. Ma suudan ta mõnikord tõrjuda tagaplaanile, ma võin isegi uskuda, et ta enam kunagi ei tule tagasi, aga ta tuleb ikka…
Vältimatult on õnn ka valu allikas. Soovides õnne soovime ka, jah, valu. Sest mis see õnn on, millest me räägime ja iseäranis mõtleme? Kust me võtame oma õnnekujutelmad? Nii isiklikud kui nad ei tundugi, on nad ometi masendavalt üldised, kollektiivsed. Ükskõik kui «keeruline» ja sügav ja haritud inimene ka pole, tema õnneigatsus, kui seda näha saaks, oleks ikka niisama lihtne kui kõigil.
Lihtsad laulukesed jutustavad samast õnnest kui paksud romaanid, millest kirjandusteadlased ei häbene doktoritöid kirjutada. Ja kirjandusteadlanegi läheb kohtamisele sama rumalalt õnne igatsedes kui keskkoolitüdruk.
Õnnetuse kohta me elu jooksul üht-teist õpime, isegi sellega mõnel määral toime tulema. Aga õnne kohta ja õnnega? Õnne vastu oleme vist seitsmekümneselt sama kaitsetud kui seitsmeteistkümneselt.
Jaan Kaplinski kirjutab oma väga liigutavas autobiograafilises jutustuses «Paus» (Looming nr 1, 2011), kuidas ta otsustab ikkagi minna haiglasse operatsioonile, kuna armas inimene ütleb talle, et vajab teda rohkem elavana kui surnuna.
Muuseas kirjutab ta ka sellest, kuidas alles avastamata haigus oli aastate jooksul tema keha mürgitades tootnud süvenevat masendust. Jah, tihti vist on õnnetus mitte nagu haigus, vaid ongi haigus. Miski ei aita, ei tarkus ega kogemus ega head nõuanded, isegi töö, see suur parandaja, alati ei aita.
Ja siis on ühtede armsate silmade hea pilk, mis on mõeldud (või sa usud, et on) vaid sulle, ja haigust pole enam… Läinud, nagu poleks olnudki, paranenud, terve! Maailm on jälle päris hea, iroonia asemel on leebus, (maailma)lõpuootuse asemel kellegi ootus. Jah, nii lihtsalt on tehtud meie hinged!
Ikka ja alati lasevad nad õnnel ennast ära petta. Sest muidugi see ei jää. Kui mitte miski muu, siis aeg saab jagu igast armastusest. Jah, me sööstame õnne iga kord nagu igavikku, ja alati on see vaid hetk.
Valu… Oo, kui me vaid oskaksime – siin ja elavaina – välja astuda sellest ringist! Vaat see oleks oskus ja tarkus, see oleks haiguste ravi, see oleks õnn…

Tõnu Õnnepalu,
Eesti Kiriku kolumnist