On usku, on ka inimesi

Viimastel nädalatel oleme toimetuses seoses Usuteaduse Instituudi 60. aastapäevaga tavatult rohkem uurinud selle kooli ajalugu, küsitlenud vilistlasi, kogunud mälestusi. Nädalavahetusel tegelesin aga instituudi tänase päevaga, lugedes tudengite meediakursuse arvestustöid.

Paar tööd on aluseks seadnud religiooniteema käsitluse ilmalikus meedias. Töid lugedes ja endagi ajakirjanduskogemusele tuginedes tabasin end mõttelt, et religioon on teema, mida paljudel puhkudel ei suudeta normaalselt ja  asjalikult käsitleda. Nagu oleks tegu mingi väärastunud maailmaga. Võib-olla elavad nende lugude autorid sedamoodi välja oma maailmavalu, täitumata igatsusi, pettumisi, sisemist tühjust.

Kuigi ajakirjandus on seatud inimesi mõjutama, ei peleta need «narrimütsi» kandvad lood inimesi kirikust. Vastupidi – sõltumata arvamusavalduste pahatahtlikkusest leiavad paljud haritud ja intelligentsed täiskasvanud tee Jumala juurde.

Läinud nädalal istusin Tallinna Piiskopliku Toomkiriku kantseleis ja märkasin laual suurt krutsifiksi. Õpetaja Jaak Salumäe ütles, et selle kinkis kogudusele ülestõusmispüha hommikul skulptor Mati Karmin, nende leeriõpilane.

Kunstnikuga hiljem telefonis vesteldes ütles ta, et on otsija teed käinud varasest noorusest. Toomkoguduse valisid nad koos abikaasa Lemmiga hetkelise sisetunde ajendil ja leiavad, et see on väga soe ja tore pere, kuhu nad nüüd kuuluvad. «Leeriõpetus andis mulle teadmise, et ma tean tegelikult väga vähe. Ja see ongi õppimise parim omadus, kui sa  saad aru, kui rumal sa tegelikult oled,» tunnistab kunstnik pärast kolm kuud väldanud leeriõpetust.

On usku, on ka inimesi. Seda vana tõde tuletab Tallinna Kaarli koguduse ajakirjas Sulane meelde erudiit Haljand Udam. Eelmise aasta lõpus maise rännaku lõpetanud Udamiga on intervjuu tehtud 2004. aastal. Tekst on väga tundlik, nagu kogu ajakiri tervikuna. Saan tuge oma mõtetele.

Udam kuulutab häda kirikule, kes läheb kaasa oludega, kohendab tõdesid inimesele meeldivaks, püüdes neid nõndaviisi ligi meelitada. «Tõeline kirik ei hooli, mida inimene temast arvab, vaid mida Jumal inimesest arvab.» Olen seda meelt, et inimene ei peaks kirikusse tulema kohvi ja küpsiste, vaid ikka pühaduse pärast. Kiriku muutumine tähendaks Udami meelest selle tegemist ilmalikuks või poliitiliseks organisatsiooniks ja vaimuliku substantsi kaotsiminekut. See ei saa ju olla kirikus toimuvate arengute/muutuste eesmärk?

«Meie usk on vilets, kui arvame, et kõik oleneb sellest, kui palju inimesi kirikus parajasti on.»  Meid ei peaks ehmatama eilsel kirikukogul peapiiskopi ette kantud aastaaruanne, milles ta nendib kirikuliikmete vähenemist. Sest Udam ütleb, et «üks, kes usub, on Jumala meelest olulisem kui sada leiget või miljon ateisti, sest tänu sellele ühele kirik maailmas püsib».

Enam peaksime muretsema, et meie seast elav usk Jumalasse ei kaoks. Et võiksime ära tunda ja kogeda Jumala vaimu puudutust. Et võiksime end usaldada täielikult Looja kätte, olla Tema tööriistaks.

Seda erilist vaimu ligiolu oleme kohanud kõik, kas siis mõnd kunstitööd vaadates või eriliselt hingekeeli puudutanud heliloomingut kuulates, sest «vaim liigub seal, kus tahab».

Tartu südalinnas Raekoja platsil on Mati Karmini «Suudlevate tudengite» skulptuur. Imeilus ja kiiresti linna üheks sümboliks kujunenud purskkaevu tunnistab kunstnik isegi oma lemmikute hulka: «Tegelikult on õnnestunud töö puhul tunda seda, et kunstnik on lihtsalt vahendaja, kes toimib tööriistana. See, mida ta teeb, ei sõltu palju tema enda teadvusest ja tahtest. Õnnestunud tööde puhul olen tundnud seda, et vaim või hea tunne, kui see tuleb töösse, kummalisel kombel ei sõltu palju inimesest endast. Hiljem vaatad isegi imestusega, kes on selle teinud, see ei tundu üldse sinu oma olevat.»

Olgem usus ja tundkem ära Jumala vaimu nähtamatut tegutsemist nähtavas maailmas.

Sirje Semm,

peatoimetaja