Olukorrast Egiptuses

Rahutused Egiptuses tekitavad maailma avalikkusele muret. Kokkupõrgetes Egiptuse julgeolekujõudude ja presidendi tagasiastumist nõudvate meeleavaldajate vahel on hukkunud inimesi. Kuidas kommenteerite, miks Egiptuses mässatakse?
Emeriitprofessor Kalle Kasemaa:
Egiptuses nagu muudes araabia maadeski elab kolmesuguseid inimesi. Lääne orientatsiooniga inimesed on tihti oma hariduse, enamasti tehnikaalase, saanud läänes. Näiteks sõjaväelased, kes on selgelt läänemeelsed. Teise rühma moodustavad islamistid, näiteks Islami Vennaskond, mis oli aastakümneid Egiptuses keelatud. Kuigi tegemist ei ole nii äärmusliku liikumisega nagu Al-Qaeda, hinnati parteid riigile ohtlikuks ja selle liikmed olid tihti riigivastasuse põhjendusel vangistatud. Kolmanda rühma moodustavad võimulolijad, kes iga hinna eest püüavad positsiooni säilitada.
Miks mässatakse? Rahvas pole rahul võimulolijate tegevusega. See on pikkade aastatega kogunenud protest, mis, tundub, on üldine: läänelikult meelestatud soovivad puhtamat demokraatiat, aga islamistid ei taha mingit demokraatiat, nemad nõuavad elukorralduse sättimist islami seaduse järgi.
Egiptuses on sõnavabadus mingi piirini tagatud. Rahva hulgas on olnud populaarsed ekstremistid oma jutlustega mošees. Eriti pooldavad neid üliõpilased, kes ju alati on revolutsiooniline element. Võimu säilitamise nimel toimusid teisitimõtlejate represseerimised. Samuti ei esitletud valimistulemusi korrektselt. Võimulolijad olid raskes seisus, kuidas hoida erinevad pooled vaos.   
Egiptust ei valitse ei lääne demokraatia ega islami seadus, sest valitsejad on püüdnud säilitada kompromissi. Võib küll öelda, et presidendil on suured teened Egiptuse ühiskonna vaoshoidmisel, ta on selles mõttes silma paistnud kui võimekas reaalpoliitik. Ta soovis ja oskas kõigile meelepärane olla. Muide, Hosni Mubaraki juhtimisel sõlmis Egiptus esimese naabrina Iisraeliga rahulepingu, milleni näiteks Süüria pole tänaseni jõudnud.  Kui 50 ja rohkem aastat tagasi oli Egiptus täiesti läänelik riik, siis viimasel ajal, ennekõike lihtrahva survel, on rohkem arvestama hakatud islami seadustega. Näiteks muudeti baarid klubideks, uutes kohvikutes ei ole reeglina alkoholi müügi õigust. Alkoholi müük ja hasartmängud on maksustatud, saadud raha kasutatakse näiteks palkade maksmiseks. Viimane asjaolu on taas suureks protesti allikaks islamistidele, kes leiavad, et sellisel teel kogutud raha on määritud ning toob kaasa Jumala meelepaha ja võtab ära õnnistuse.
Konflikti teravdab see, et võimulolev perekond ei taha, vähemalt kohe, oma positsioonist loobuda. Võib spekuleerida, milleks on aega vaja võita. Kas selleks, et jõuaks kõik kontod Šveitsi pangas üle vaadata? Päevapealt lahkumine võib vallandada kaose, ka see põhjus on usutav. Arvatavasti suudab sõjaväe suur mõju kõige halvema ära hoida (nii on näiteks Alžeerias ja Türgis).
Liina Raudvassar