Olla uue loomise lapsed

Sellest on möödunud nüüd kaks aastat, kui võtsin osa Soome TV saate «Ristitee» tegemisest. Käsikirja autor oli Kuopio piiskop Wille Riekkinen.
Saates jälgiti Kristuse Kolgata tee üksikuid etappe ning läbiti selle 14 peatuspaika. Nii on just Vaiksel nädalal saanud paljudes kirikutes tavaks mõtelda Kristuse kannatamise ja surma üle järele, järgides tema teed Pilaatuse paleest kuni püha hauani.
Mõttes peatutakse selle üksikute lõikude juures. Keskendutakse Jumala Poja kannatustee üksikasjadele. Ühtlasi vaadatakse iseendasse ja oma elule Kristuse risti ja surma valguses, et siis pimeduse, kannatuse, üksinduse ja surma varjust astuda vastu ülestõusmise hommikule.
Minu osaks langes selles saates lause Johannese evangeeliumi kannatamisloost: «Ja ta läks välja, kandes ise oma risti Pealuuasemeks hüütud paika» (Jh 19:17). Mäletan, et alustasin mõttega – meid inimesi ühendab pigem vastupidine. Me ei taha risti kanda. Me ei soovi teiste koormaid jagada. Igaüks püüab ise oma eluga hakkama saada.
Kuid igal asjal on kaks poolt. Mida mina tahan, mõtlen ja tunnen, ei ole veel kõik. Kristlase jaoks on oluline küsida, mida Jumal näeb ja tahab. Mida tema mõtleb meist ja meie tulevikust? Sest ristiusu keskkohas on Jumal: Jumal, kes loob, Jumal, kes pühitseb, Jumal, kes lepitab ja lunastab.
Mida mõtles ja nägi Kristus, kui ta võttis Kolgata teel kanda risti? Kui teda naerdi ja teotati? Kui ta naelutati ristile surema? Kas me näeme selles Jumala kannatust meie pärast?
Apostel Peetrus ütleb nelipühade jutluses (Ap 2:23) oma kuulajatele otse: Teie olete seda teinud! Teie olete ta oma ülekohtuste kätega hukanud. Nii tuleb risti valguses nähtavale, kui kaugele me oleme oma maailmas eemaldunud Jumalast. Me ei talu enda keskel seda, kes on püha ja puhas, ilma patuta ja Jumala silmis õige. Oleme andnud enda üle võimu elu moonutavatele ja hävitavatele jõududele.
Kristus on teistsugune. Ta võtab risti ja kannab seda. Ta nõustub sellega meie pärast. Ta teeb seda, et näidata: Jumala tee meiega on armastuse ja andeksandmise tee, mitte võimu, viha ja kättemaksu tee. See on andmise, mõtte nõudmise tee. See armastus kannab meie süüd ja pattu, kulgeb asendava kannatuse rada, et tuua meile lepitus ja lunastus.
Sest «see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi» ütleb Paulus (2Kr 5:19) ja lisab: «Ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud» (2Kr 5:15).
Vaikse nädala ja ülestõusmispühade küsimus on, kas tahame kuuluda Jumala silmis vana, eksiteele läinud ja Kristuse ristilöömisega hukkamõistetud inimtõu ridadesse või tahame olla Jumala uue loomise lapsed, kellel on lootus üle aja ja ruumi piiride. Igatahes vana kirikupalve väljendab südamest tulevat tänu: «Me täname sind sinu püha elu, püha kannatamise, surma ja ülestõusmise eest, sest see kõik on meie heaks sündinud!»
Jaan Kiivit, peapiiskop