Oikumeeniline diskussioon ristimise üle

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) korraldab laiaulatuslikku oikumeenikaalast täienduskoolitust.

Pärast üldloenguid oikumeenikast ning oikumeenilise teoloogia ajaloost pühenduti viimasel koolitusel nn Lima dokumendile «Ristimine, armulaud ja vaimulik amet» (BEM – Baptism, Eucharist and Ministry), mis on koostatud 1982. aastal ning leidnud Kirikute Maailmanõukogu (KMN) liikmeskirikute poolt aktiivset vastukaja. Vaatluse alla võeti ristimistemaatika.
Dialoog kõigi jaoks
2001. aastal küsitles EKN liikmeskirikuid ristimise praktika ning ristimise vastastikuse tunnustamise kohta. Saadud vastused ei sisaldanud teoloogilisi põhjendusi. EKNi sekretariaat koostas vastustest tabeli ning sinnapaika asi jäigi.
Koolituse raames avatud oikumeenilise diskussiooni ristimise üle soovitas peapiiskop Andres Põder võtta EELK poolt väljakuulutatud ristimisaastate 2008–2009 ettevõtmiste nimistusse. On ju igati mõistetav, et kristlik kuulutus tänases sekulaarses Eestis saab olla seda tulemusrikkam, mida rohkem suudavad selles osaleda kristlikud kirikud üheskoos. Nüüd, kui selgitatakse ristimise ühiseid aluseid Eesti kirikute jaoks, on tervitatav, et ristimata eestimaalaste kutsumisel ristimisele otsitakse koostööd teiste kirikutega oma parimat oikumeenilist kompetentsust ilmutades.
Peruus Limas alla kirjutatud dokument, mis sündis KMN usu ja kirikukorra komisjonis, on tunnistus kaasaegsest kirikute ühtsuspüüdest. Selle dokumendi oikumeeniline kandepind kirikliku esindatuse näol on tähelepanuväärne, eriti katoliku kiriku osalemise tõttu. Nimelt olid 19. sajandi anglikaani kiriku katsed läbi rääkida katoliku kirikuga lõppenud fiaskoga. 1928. aastal andis paavst Pius XI välja entsüklika «Mortalium Animos», millega keelati nõupidamised reuniooni küsimuste üle niihästi anglikaanidega kui ka usu ja kirikukorra liikumisega üldse.
KMN asutasid 1948. aastal protestantlikud ja ortodoksi kirikud, katoliku kirik jäi eemale. Seda märkimisväärsem on, et nüüdisaegne ühendus katoliku kirikuga toimub Faith and Order (’usk ja kirikukord’) liikumise kaudu, kus katoliku kirik on 1952. aastast vaatleja ning 1968. aastast ametlik liige. See on kahtlemata II Vatikani kirikukogu uue, avatuma hoiaku tagajärg.
Ristimise kaudu avalduv usk
Lima dokumendi koostamisega kaasnenud dialoogis osalesid kõik maailma suuremad konfessioonid ja kirikud: anglikaanid, ortodoksid, luterlased, reformeeritud, metodistid, baptistid, mennoniidid, nelipühilased, vanakatoliiklased, vennastekoguduse liikmed, katoliiklased ja mitmed teised.
KMN juhitav oikumeeniline liikumine lähtub eeldusest, et kirikute ühtsus Kristuses on Kristuse enese tahe. Sellest tulenevalt on usu ja kirikukorra komisjon seadnud endale ülesandeks «kuulutada Jeesuse Kristuse kiriku ainulisust ja kutsuda kõiki kirikuid nähtavale ühtsusele ühes usus ja ühes euharistlikus osaduskonnas, mis väljendub jumalateenistuses ja lihtsas elus Kristuses, selleks et maailm võiks uskuda» (Lima dokumendi preambula). Esimesteks sammudeks sellel teel oleks leida põhiline üksmeel ristimise, armulaua ja vaimuliku ameti osas ning ületada õpetuslikud erinevused.
Lima dokumendi avalikustamise järel oodati ära kirikute reaktsioonid. Need on koondatud kuuköitelisse kogumikku «Churches responses to BEM», kus teiste seas sisaldub ka EELK seisukoht.
1989. aastal tegi usu ja kirikukorra komisjoni Lima-dokumendi töögrupp kokkuvõtte kirikute vastustest. Sellest järeldub, et kristlike kirikute ristimisteoloogia on suhteliselt ühtne selle tunnistamises, kuidas ristimises ühendatakse ristitav Jumala armu ja väe läbi Kristuse ihusse ning pitseeritakse Püha Vaimuga. Teoloogiline kontrapunkt sisaldub küsimuses, kuidas ristimise läbi avaldub usk Kristusesse.
Muidugi mõista ei taha Lima konvergentne dokument maha vaikida kirikute eripärasid ning seni lahendamata küsimusi. Need erisused jäid kõlama ka kirikute vastureaktsioonides. Ristimise vastastikuses tunnustamises jääb üheks keerukamaks teemaks erinevate kiriklike praktikate põhjendamine kas usklike või imikute ristimise rakendamisel.
Tunnistada ristimist teises kirikus
Oikumeenilise diskussiooni algatamiseks Tallinnas olid EKN liikmeskirikud saatnud oma esindajad: Arne Hiobi (EELK), Mattias Palli (EAÕK), Ain Riistani (EEKBL), Taavi Hollmani (EMK) ning Ain Leetma (RKK). Kirikute esindajatelt küsiti, kuidas Lima dokument edastab nende kirikule omast ristimisteoloogiat ja milliseid võimalusi pakub ristimise vastastikuseks tunnustamiseks nende kiriku jaoks.
Ilmnes, et Lima dokumendi konvergentsus on tõestatud. Iga kirik leiab siit endale tuttavat ristimisteoloogiat sel määral, et dokumendiga tervikuna saab nõustuda küll. Samas on piisavalt avastada uusi rõhuasetusi, mida seni üks või teine kirik on vähem väärtustanud.
Arne Hiob näeb luterlikke perspektiive optimistlikult. Ta kinnitas, nagu ka Toomas Paul oma vastuses BEM kohta 1985. aastal, et luterlikul kirikul ei ole mingit takistust tunnistada kehtivaks teistes EKN Eesti liikmeskirikutes ristimist. Kuid täpsema analüüsi puhul tulevad nähtavale erinevad eklesioloogilised formaadid, mida Hiob nimetab suurkiriklikuks ja vabakiriklikuks.
See, mis on sobivam vabakiriku kontekstis, nagu näiteks isikliku otsuse eelnemine ristimisele, ei peaks olema ülerõhutatud ega saama piduriks suurkirikute mudelis. Inimese vahekorras Jumalaga luterliku arusaamise järgi on sobivam jätta individuaalse usu küsimused täpsustamata. Seda võimalust saab välja lugeda Apostlite tegude (Ap 16:33) perekondliku ristimisriituse juhtumist ning seda võib oletada ka imikul avalduva, kuid sõnastamatu «usu» puhul.
Ain Riistan esindas vabakoguduslikku rõhuasetust usuvabadusele. Baptistlikus traditsioonis kalliks peetud usuvabaduse printsiip eitab ühe inimese või inimeste grupi võimalust teistele ette kirjutada, mida ja kuidas nad uskuma peaksid. See käib nii baptistide omavaheliste kokkulepete kohta ristimispraktika suhtes kui ka üleüldise kirikuid vastastikku kohustava doktrinaarse ühtsuse kohta.
Inimese suhe Jumalaga sõltub sellest isikliku otsustamise vabadusest ning selle suhte kogemusest tekib inimese kohustus Jumala ees. Just seetõttu rõhutavad baptistid usuristimist, ehkki samas võetakse mitmel pool maailmas inimesi baptisti koguduse liikmeks erandjuhul ka varasema lapseeas ristimise alusel. Teistes kirikutes ristimise kehtivaks tunnistamine saab võimalikuks inimese usupühendumuse alusel, kui ta seda soovib ja väärtustab. Oikumeeniat, sh ristimise vastastikust tunnustamist võimaldab paremini ehk see, kui doktrinaarsete sõnastuste teelt minnakse üle praktiliste kontaktide otsimisele kirikutevahelises koostöös, arvab Riistan.
Vahendatud reaalsus
Taavi Hollmani esitlus, nagu ka tema juhitud metodisti kirik Eestis, on näide «ühtsusest erinevustes». Metodistid on ajalooliselt end määratlenud ühekorraga nii sakramentlikult kui ka vabakoguduslikult, s.t individuaalse usuotsustuse alusel. Selle tõttu on metodistid võimelised Lima dokumenti heaks kiitma kõigis selle väidetes.
Metodistid on võtnud hoiaku, et juhtudel, kui kirikuks olemine tekitab doktrinaarseid määratlemisi ning praktilisest vajadusest tulenevaid piiritlemisi, mis on ju enesestmõistetav iga institutsiooni puhul, siis sakramentaalsetes tõdedes ning ristimise küsimuses ei taheta olla kitsapiirilisem, kui seda on kogu kristlik kirik. See avabki võimaluse tunnustada teisi kirikuid Kristuse ihu tervikut täiendavatena.
Teiseks seostatakse ristimist tingimuslikult «eluaegse usulise kasvamisega Kristusesse». Tunnustatakse nii imikueas ristimist kui usklike ristimist ning mõlema ristimistava teoloogilisi seisukohti; ümberristimist taunitakse.
Ain Leetma rõhutas universaalset tahku katoliku kiriku ristimiskäsitluses. Seetõttu on Lima dokument väga tervitatav ning avab suured võimalused ristimiskonvergentsi teema jätkamiseks. Ristimine on Jumala plaan, mille läbi ta tahab koguda kõiki Kristuse kirikusse ning milles jätkub Kristuse missioon Püha Vaimu läbi. Kui ristija kasutab õiget (kolmainsuslikku) vormelit ja vett ning omab õiget intentsiooni (kavatsust), on tema toimetatud ristimine kehtiv ka siis, kui ta ise pole kiriku liige.
Ristimises vahendab Kristus omaenese reaalsust. Seega kehtivad katoliku kiriku jaoks väga erinevates kirikutes sooritatud ristimised (v.a mormoonid, sest nende arusaamine kolmainsusest on moondunud). Ent ristimise vastastikune tunnustamine ei too siiski kaasa veel täielikku osadust katoliku kirikuga. Lima dokumendis on jäänud lahtiseks mitmed küsimused, näiteks miks on ristimine ühekordne akt ja kas ristimine on lunastuseks hädavajalik.
Mattias Palli esitas oma ettekandes põhjaliku ülevaate õigeusu kiriku ristimiskorrast, millega liituvad ka ülejäänud osad kristlikust initsiatsioonist – salvimine (paralleeliks õhtumaisele konfirmatsioonile) ja armulaud. Õigeusu kirik näeb ristimist vee alla vajutamise teel ainsa täieliku ristimisviisina, muud meetodid on pigem hädaristimised. Erinevatel õigeusu kirikutel on erinev arusaam teistes kristlikes kirikutes ristimise tunnustamisest.
Enamik Lima dokumenti kommenteerinud õigeusu kirikuid jagas selles dokumendis väljendatud ristimiskäsitluse kohta üsnagi optimistlikku arvamust. Siiski jääb ka nende õigeusu kirikute jaoks, kes tunnustavad teiste kristlaste ristimist, häirivaks küsimuseks kogu kristliku initsiatsiooni terviklikkuse puudumine, eriti õhtumaistes kirikutes.
Nagu diskussioonidest selgus, on nüüdisaegsetel konfessioonidel enestel erinevaid ristimiskäsitlusi ja ühe kiriku sees võib kohata arusaamu kõrgkiriklikust madalkirik-likuni. Et aga kirikud ometi suudavad erinevate käsitluste ja pidevate vaidluste kiuste toimida ühtse kirikuna, see viitab optimistlikule võimalusele ka praktiliseks oikumeeniliseks kooseksisteerimiseks. Erinevad rõhuasetused ristimise ja teiste notae ecclesiae (kiriku märkide) puhul ei kujuta endast ületamatuid takistusi evangeeliumi kuulutamisel Eesti rahvale.

Tauno Teder, Ingmar Kurg