Oh võtkem Jumalat …

Sebides Mammona käsul 24/7, hingamispäeva pidamata, ongi elu täidetud. Ja saategi, mida tahtsite, oma hinge hinnaga. Veel parem kui lähete üle maailma laiali, parema palgaga võõrast rahvast rügama, kulutades neid andeid ja talente, mille Isa teile sünnipäraselt pärandas. Olge kui kadunud pojad vabalt vabas maailmas, läätseleeme juures, mis ongi öko, mahe ja lahe.
Küllap EU ametnikud, EASid, LEADER-meetmed, KÜSKid, KIKid ja muud toetusfondid ning kvoodijagajad Eestimaale järelejäänud peade järgi, mida ongi vaid maailma mastaabis mõne linnaosa jagu, meid elatavad ning kogukonda aretavad. Kui nad Rhodose saare kreeklastele talvemasenduse toetusi jagavad, küll siis järgmisel euroviisaastakul meiegi koerukestele välismaiste maaisandate laualt, pindala­põhistest jms toetustest midagi kaerahelveste, jahu ning suhkru jaoks alles jääb, mille järelejäänud vallamajadest ja tühjadest maakoolimajadest sotsiaaltöötajate kaudu kätte saame.
Olge vagurad ja kohanemisvõimelised kui linnatuvid ja kajakad. Heaoluriikidest toodav prügi ja selle käitlemine annab tõesti nii palju tulemit, et jagub tasuta linnatranspordiks, kontsertideks ja seebiooperiteks linna-TV kaudu.
Kuid seda on võimalik eirata, jättes vanatühja omapäi kargama, kui me usume, et olemegi palju enamat kui linna linnud ja rohkemat kui maa roomajad. Ussimaarjapäeval kaduvat usside mürk ja nad peituvat urgudesse, sest Jumalasünnitaja Maarja on sündinud.
Ainus tõeline mõte on taas­tada kirikuid ja nõuda Jumala riigi õigust, taipas aastal 1982 vastristitud algkristlane ja otsija. Kuuldes, et Kihelkonnas vajatakse kirikuremontijaid, läks ta usus ja lootuses hääletama Saaremaa poole, teadmata täpsemalt, kuidas saab läbi Nõukogude piirivalve. Öö tuli veeta kuskil Risti ja Kirbla vahel heinaküünis.
Hääletavale teelisele peatus Moskvitš, milles noor Saaremaa kirikuõpetaja Jüri koos abikaasaga. Saanud teada teelise sihtkoha, tekkis usaldus ja toetus ületada nõukogulikud takistused. Nii andis hilisem praost Vallsalu oma Nõukogude passi ja laulatatud abikaasa kaaslaseks suvalisele tüübile, et need siis käevangus kui noorpaar piirikontrolli vale passiga läbida saaks.
Pastoraadis Reinsoode peres elades lauldi gootikirjalisest laulikust hommikupalvusel: «Oh võtkem Jumalat …» Selle laulu sõnum, Vallsalu Jüri usaldus, Reinsoode südamlikkus ja samas pastoraadis teada saamine, et teoloogiaõpinguteks on vaja kirikuõpetaja soovitust, et Tallinnas Nõmmel on Rahu kogudus, mille nime tähendus sai otsustavaks Nõukogude sõjaväest kõrvalehoidjale, andiski konfirmatsiooni ja Voldemar Ilja õnnistuse teadlikule pühendumisele teenida rahvast ja kirikut jumalariigi õigust nõudes misjonärina.
Peab lisama, et 30 aastat hiljem viis teekond taas koos Leedu palveränduritega Kihelkonda. Pastoraadi köögiaknale koputades avanes sarnane pilt ja olukord, mida oli kogetud aastate eest samas köögis: Elmar Reinsoo abikaasaga ja kaks kirikuremontijat noormeest alustamas, käed palves, söögilauas einestamist ja kirikutööd. Hiljem teelauas oli võimalus meenutades rääkida lugu Jumala (ette)hoolivusest, tänada pererahvast, imetleda põlvkondade järjepidevust, võttes samast riiulist nüüd juba uuema trüki KLPR ning avades 302. laulu: «Oh võtkem Jumalat …».
Sulev Sova

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee