Oh ajad, oh kombed!

Matuserongi ees kalmistu poole sõites äratas mind mõtisklustest teismelise tütarlapse hüüatus tänavalt: «Einoh, minge pekki, matuserong!» Tütarlapse kõrval loivavad noorsandid kommenteerisid hüüet millegagi, mis kõlas umbes nagu jäle-värk-küll-täitsa-pael-hea-nali. Mõnes teises olukorras oleksin ilmselt autost välja hüpanud ning noortele kodanikele paar kõvemat sõna öelnud. Seekord oli aga selja taga surnuauto, milles pea sama vana lahkunu kui need kolm noorukit tänaval. Lisaks paarkümmend masinat leinajatega.
Kohati näib, et inimmeeli on vallutanud mingi süüdimatu ja mugav teadmatus. Just nimelt süüdimatu ja mugav, sest kui puudub teatav osa haritusest ning emotsionaalsest intelligentsusest, siis ei tulegi pähe muretseda selle pärast, kuidas ma käitun ja kas see antud hetkel sobilik on.
Võimalik, et inimene ei oska harjumatus olukorras kuidagi olla ning hakkab ennast veidralt väljendama lihtsalt ebakindluse pärast. Noorte teismeliste puhul seda enam. Paraku tundub, et asi nii ühene siiski pole ja head eeskuju napib ka vanemate inimeste hulgas. Üha harvemini võib kohata neid, kes matuserongi vastu tulles auto seisma jätavad või käiku aeglustavad, rääkimata jalakäijate tee äärde seisma jäämisest ning meeste puhul pea paljastamisest. Võib juhtuda sedagi, et kalmistul talitust läbi viies peab üle kõnelema mõnel kõrvalplatsil hauda kõpitsevast seltskonnast. Oma silmaga olen näinud ka matuserongist ülehelikiirusel mööda kihutavat sportautot. Nii jõuab mõte tahtmatult absurdse ideeni, et kui kaugel oleme sellest, mil näiteks mõni ilmavõõras lillelaps peatab matuseauto ning küsib ust avades: «Kas Viljandisse saab?»
Mina olen sünnist saadik kasvanud vaimus, et inimese viimne teekond on püha ning siin kehtivad teatavad reeglid. Sageli kirjutamata reeglid, ent siin ongi see koht, kus igaüks meist saab midagi ära teha selleks, et need kombed ja tavad edasi kanduksid. Hiljuti astus mu juurde üks härra ja teatas, et ma võiksin kirjutada kohalikku lehte artikli sellest, kuidas end kalmistul üleval peab pidama. «Kihutavad seal ratastega haudade vahel ringi nagu Pariisi velotuuril,» lisas täienduseks. Lubasin, et kirjutan artikli.
Võib-olla peaksime kõik rohkem mõtlema sellele, kuidas inimesi harida neis nii igapäevastes ja samas nii harjumatutes olukordades. Lõpuks ei saa süüdistada neid, kes matuserongi nähes «mine pekki!» karjuvad. Siin tuleb pigem alustada küsimusest: kelle tegemata tööd «kaunistab» selline hirmuäratav tulemus ja mida meie saame ära teha selleks, et selliseid õõnsaid kogemusi vähem oleks?  

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist