Öeldud Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul

Kõneleme inimeste ja inglite keeltega täna. Kodumaa kuuleb. Jah, ta on kuulnud meie enesekiitust, on näinud meie võitlust, tööd ja meie muret. Selles kodule antud vaevas, tahtes ja töös puudub midagi, nagu oleks aastate kestel midagi läinud kaduma. Ei ole armastust. Kogu maailmas valitseb suur esimese armastuse ja vaimustuse puudus. On palju tarkust ja osavust, on haridust, võimu ja jõudu, aga sõprust ei ole. Kellukesi, mis helisevad, vaske, mis kumiseb, iga seltsi pealiskaudsust ja välimust on küll, aga hinge ei ole. Mõõna on inimeste ja rahvaste elus, tõusu on aga vähe. /…/
Niisugust meeleolu ja niisugust tuska kui ka hooplemist ei tohi meie viia kodumaale sünnipäevakingiks. Meie kink ja õnnesoov peab olema ilusam ja südamlikum. Väike rahvas peab olema veelgi tänulikum kui suured rahvad oma vabaduse eest. See on temale eriline Jumala and. /…/ Jumal, sa õnnista ja pühitse täna, just täna meie kodumaad esimese armastuse püha tulega.
Jaan Lattik (1950ndatel)

Tänapäeval ja võibolla ka alati on inimene jaganud oma elu kahte ossa, ta nagu tõmbab joone ja asetab ühed väärtused ühele poole ja teised teisele poole. Ta teeb seda nagu jagaks ta mingit varandust kellegi teisega: see väärtus kuulub sulle, ja see kuulub mulle! See, mida inimene niimoodi jagab, on tema elu, kõik need eluaastad, mis talle on antud. /…/
Täna mõtleme eriliselt oma kodumaale tema vabaduse 70. aasta sünnipäeva tähistades. Mõtleme nendele aegadele kui kuldsele ajale, mis vabadus oli vaba ja kurbusega mõtleme ajale, mil vabadus vangistati. On öeldud, et vabadus on kadunud, et meie kodumaa on kaotanud vabaduse. Ma ei ühtu sellega, on tõsi, et vabadus on vangistatud, aga ta ei ole kadunud. Vabadus saab kaduda ainult siis, kui kaob arusaamine ja nõue sellest meie südameis, kui kaob arusaamine vabadusest, kui kaob nõue vabadusele. Alles siis kaob vabadus siin ja kodumaal, kui aktsepteerime vabaduse kadu kui Jumala tahet või kui Jumala õigus näeks ette vabaduse kadu! /…/
Vabadus on suur osa Jumala õigusest ja kui me põimime kokku Jumala õiguse ja eestlase aate, siis saab sellest põimik, mida ei saa lõputult vangistada ükski jumalatu ateist.
Udo Petersoo (1988)

Eesti tugevus on ellkõige meie terve mõistus, õppimisvõime ja tegutsemistahe. Terve mõistus ütleb, et mitte üksi Palamuse gloobus, vaid ka maakera ise on ümmargune. Et Eesti asub täpselt seal, kus ta asub. Et Eesti on täpselt nii suur, nagu ta on. Eesti tugevus on tema väiksus, kui suudame seda arukalt tööle rakendada. Eesti tugevus on isegi meie sukeldumisrekord, meie vajumine viiekümneks aastaks okupatsiooniookeani pimedasse olematusse, kus me õhku ahmides kaldale jõudsime, vabadus, võrdsus, vendlus endist viisi hammaste vahel. Iseseisvuse, demokraatia ja meie riikluse uppumatus on unikaalne kogemus, kui oskame ja tahame sellest õigeid järeldusi teha. Ja lõpuks: eesti tugevus on rahva positiivne kannatamatus.
Lennart Meri (1996)