Noore mehe surm

Kaastunne vajub uduna mu üle ja muutub kurbuseks. Jaanus Käärmann hukkus usupuhastuspühal kiriku ees. Oleks ta ometi sinna sisenenud, oma ängi pigem palvesse valanud. Aga läks teisiti. Kangesti suitsiidi moodi, aga veel kurvem. Meil tuleb ju edasi elada. Jaanuse perel, tema lähedastel. Samuti ka selle noore politseiniku perel ja temal endal.
Ma ei lähe järgmisele paraadile. Võib-olla ka ülejärgmisele mitte. Sest ma näen niigi, kuidas inimeste silmad otsivad seda kohta, kus toimus kokkupõrge. Üks vari on seal selgesti näha. Kas see on surm?
Tunnen kaasa leinajatele. Tunnen kaasa meile kõigile. Sest midagi on õhus. See miski, mis pani ühe noore mehe nii ohtlikul viisil oma ängi väljendama. See miski, mis pani inimesi end tema teelt kõrvale tõmbuma ja teise noore mehe talle kõigi asemel vastu astuma. Ja kolmanda tulistama.
Soovin vaid, et me oleksime kõik sisemiselt kindlamad. Tasakaalus. Nii et me ei teeks ühtegi otsust, ühtegi sammu, ei ütleks ühtegi sõna hirmust või ebakindlusest lähtuvalt. Et me ei kardaks. Et me ei valetaks. Et me jõuaksime üksteisega kohtumisel ette nii noast kui kuulist. Et me märkaksime hinge ammu enne, kui ihu alasti kistakse. Et me kuuleksime ka kõige hääletumaid karjeid oma eluruumis, linnaruumis. Ja et me ei tapaks. Ei mõtte, sõna ega teoga. Relvad on tühiasi, inimesed on kõik. Ma ei lähe Vabaduse väljakule. Ma ei loe kommentaare. Ma ei võta poolt – võtan terve. Terve Eesti. Ma panen küünla aknale. On Hingepäev.
Avo Üprus
2. novembril