Noor on ikka kriitiline

Enam kui kümne aasta järel taas klassi ees usundiõpetuse tundi andma asudes kinnitasin endale mõttes kahte asja: see siin ei ole kirik, vaid kool, ja sa ei pea ennast neutraalse maski taha varjama, see tähendab, et ka riigi ja kiriku lahususe printsiipi järgivas ühiskonnas on õigus enda esitlemisel mainida usutunnistust.
Ettevalmistus kulus marjaks ära, sest esimesi küsimusi, mida kursuse «rakenduslikus» osas esitati, oli, et egas see pole «miski usku pööramise värk» ja kas ma ise olen tõesti mõne religiooniga «päriselt ka» seotud.
See on mulle juba «sada aastat tagasi mais» lõppenud pedagoogikaõpingutest peas, et koolis ei tohi millegi üle imestada, saati siis verest välja minna. Kuvades aga kärmelt tahvlile esimese slaidi «usundiõpetus versus usuõpetus», rääkisin klaariks, milles mõistete erinevus. Tuli sedagi korrata, et antud distsipliinis, eriti gümnaasiumiastmes, pole kohta dogmade pähetuupimisele ja kaanonite pinnimisele, vaid kogu info seeditakse üheskoos läbi, kusjuures kriitika, küsimused ning vastuvaidlemised on teretulnud.
See üleskutse kukkus viljakale pinnasele ning protesteeriv vaim kogus tuure. Kriitikat kiriku(te) kui institutsiooni(de) ning agressiivselt oma maailmapilti pealesuruvate usuliikumiste kohta tuli kui varrukast. Esimene hoog pisut maas, saime harutada juba konkreetsemaid sõlmpunkte. Nii jõudsime teemani, mis ka mind möödunud nädalal erutas. Internetist leidsime kooslugemiseks ning analüüsiks Toomas Pauli artikli «Surnud hingede müük». Mäletatavasti keerles jutt mormoonide äritehingul Eesti ametkondadega: autori sõnul smuugeldasid viimased ameeriklastele meie meetrikaraamatute digikoopiaid, et nood saaks sooritada rituaalset surnute ümberristimist. Küsimuselt, kas see on siis eetiline, tabaski meid tunnikell.
Koolist väljudes tulid meelde varalahkunud õpetaja, eesti usundiõpetuse ema Pille Valgu sõnad: usundiõpetuse mudel peab arvestama õpilaste küsimuste ja probleemidega. Ainult sel moel saab ta olla võtmeks rikkaliku religioosse kultuuripärandi juurde. Kuidas seda paremini korraldada, sellest tuleb lähemalt juttu juba sellel nädalal Tartu ülikooli usuteaduskonnas toimuval rahvusvahelisel usundiõpetuse konverentsil, mis on pühendatud dr Pille Valgu mälestusele tema esimesel surma-aastapäeval.
Liina Raudvassar