Nii nad räägivad…

Peapiiskop Jaan Kiivt sõnas
Kord noore pastorina käis Heino Nurk Püha Vaimu kirikus jutlustamas. Oli kohutavalt närvis, et peab nii auväärse õpetaja ja kuulsa jutlustaja ees üles astuma. Pärast teenistust tõmbasid Jaaniga kahekesi kiriku õues suitsu. Heino küsis, mis ta arvas jumalateenistuse kohta – see oli koguduse kammerkoori aastapäev. Jaan ütles: «Oleks võinud kontserdi pidada isegi ilma jutluseta.» Sellega tema kommentaarid piirdusid.
***
Järva praostkonna sinodil Järva-Peetris kolm aastat tagasi peeti meeles ka Algur Kaermad tema 40. sünnipäeval. Kui jumalateenistus oli lõppenud ja protsessioon kirikust väljunud, siis kuulis Algur järsku oma selja tagant ühte meeshäält laulmas, pooleldi retsiteerimas: «See valgus, mida homsest näed, ei ole enam koit, vaid eha.» Algur vaatas kõrvale, kes ametivendadest laulab, aga kõik olid väga tõsised. Pööras siis ringi ja nägi, et peapiiskop selja taga itsitab vaikselt omaette ja ütles: «Vaat nii, Algur, ja nii ongi edaspidi.»
***
See oli see aeg, kui Jaan Kiivit oli Püha Vaimu koguduse õpetaja, ühtlasi Usuteaduse Instituudi liturgika õppejõud ja üliõpilased käisid eksamit tegemas kiriku kantseleis. Hannes Nelis läheb eksamit tegema. Jaan Kiivit istub laua taga, Hannes teisel pool lauda ja Jaan Kiivit esitab talle küsimuse. Hannesel ei tule küsimusega seoses ühtegi asja meelde, pea täiesti tühi. Mõtleb ja mõtleb, et saaks midagi öelda, aeg venib… Jaan Kiivit vaikib, Hannes vaikib. Kui on piinlikult pikk aeg mööda läinud, siis Jaan Kiivit ütleb oma stoilise häälega: «Tänan, siit vastust ei tulnud, läheme järgmise küsimuse juurde.»
***
Ühe praostkonna noored vaimulikud olid oma praostiga kõvasti tülli läinud. Peapiiskop Kiivit saadab ühele sama praostkonna noorele vaimulikule sünnipäevakaardi, millel motona piiblisalm 1Pt 2:20–25:
«Mis kuulsus see on, kui teid süü pärast pekstakse ja teie seda peate taluma? Aga kui te head tehes ja kannatades talute peksu, siis on see arm Jumalalt. Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. «Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust»; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt; ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud
terveks. Teie olite ju «nagu lambad ekslemas», kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.»
Kogunud Eesti Kiriku toimetus