Naiste(päeva) kiituseks

Julgen tunnistada, et olin pisut üllatunud, kui ühe meie kristliku raadiojaama saatejuht soovis üleeile oma kuulajatele õnnistatud naistepäeva. Tundsin selles mingit alateadlikku ebakõla. Ilmselt lõi minus välja kompleks, mis veel paljudel nõukogude aega elavalt mäletavatel inimestel tugevalt sees istub. Naistepäev oli tollal muudetud ülepolitiseeritud riigipühaks ning koos sellega tekkis endastmõistetav tõrge mitte naiste, vaid neile pühendatud pidupäeva ehk babaprazdniku suhtes.
Samas sain endast kohe võitu ja taipasin, et iseenesest pole naistepäevas ju midagi taunimisväärset. See kuulub kindlalt ÜRO tähtpäevade nimistusse ning on oma alguse saanud juba 19. sajandi keskel Ameerikast, mitte alles 20. sajandi esimese kümnendi aktiivsete naissotsialistide Rosa Luxemburgi ja Clara Zetkini tegevusest. Naistepäeva tulekski suhtuda nii, nagu paljud tähistavad sõbrapäeva, mida samuti ei leia ei riiklike lipupäevade ega kiriklike pühade punases reas. Või nagu emadepäeva, mille naistepäev oli meil aastakümneteks küll ametlikult välja tõrjunud, kuid mida südame sunnil ometi tähistasime.
Kuigi emadepäeva pidamine ei olnud nõukogude ajal selline tabu, nagu näiteks vabariigi aastapäeva tähistamine, ei julgenud paljud meie vanema põlve pastorid seda päeva isegi kirikus meenutada. Mäletan, kui suur oli kirikuliste üllatus, kui ma verinoore vaimulikuna 1980ndate alguses Tallinna Kaarli kirikus avalikult emadepäeva tähistada julgesin. Loomulikult mingit sanktsiooni ega kohvilekutsumist sellele ei järgnenud. Kõik on viimselt kinni meie suhtumises. Nii nagu oli minu suhtumine veel vähemalt üleeilse hommikuni naistepäevasse.
Rahvusvahelist naistepäeva tähistati meil viimati riigipühana täpselt 20 aastat tagasi. Ilmselt vähesed veel mäletavad, et samal päeval valiti Eesti missiks Liis Tappo, kes meie missinduse ajaloos on pretsedenditult kõige enam rahva poolehoidu võitnud ja tõelise missina kõigi südamesse ka jäänud. Kaks aastat hiljem oli mul au teda laulatada. Tänaseks on ta suure pere ema, kes väärib lilli ja tunnustust ka emadepäeval.
Naised öeldakse olevat inimkonna parem osa. Vähemalt kiriku kontekstis on see väide küll sajaprotsendiliselt tõene. Nii liikmemaksu maksjate, pühapäevaste kirikuliste kui ka vabatahtlike abiliste hulgas annavad tooni just naised. Kindlasti mitte ainult seetõttu, et nad elavad mehed üle ehk siis neist oluliselt kauem. Iga naise kui potentsiaalse ema loomuses on andmise ja jagamise soov. Mehed on pigem saaja tüüpi isendid.
Viimastel aastatel on päris palju, kohati ägedamalt, kohati vaoshoitumalt vaieldud naisvaimulike rolli üle meie kirikus. Meenub omaaegse peapiiskopi Edgar Hargi enam kui kahekümne aasta tagune põhimõte, et kui naised päästavad meie kiriku, siis on nende pühitsemine vaimulikuks õigustatud. Jättes kõrvale kõik teoloogilised ja praktilised aspektid sellel teemal, tuleb tõdeda, et omaaegse kirikujuhi sõnad on muutunud prohvetlikeks. Me näeme, kui paljud 1990ndate alguses erinevates koolides teoloogiat õppima asunud ja isegi oma stuudiumi lõpetanud mehed on nüüdseks läinud õnne otsima teistele jahimaadele.
See, et naiste osakaal ordineeritud vaimulike hulgas aasta-aastalt kasvab, ei näita kindlasti seda, et nad vägisi trügiksid meestele kuulunud mängumaale. Naised on täitnud vaid oma suurema pühendumuse ja andmisrõõmuga selle koha, mille mehed kas saamatusest, kartusest majanduslikult mitte toime tulla või muul põhjusel on neile lihtsalt jätnud. Selle eest väärivad need naised kindlasti tunnustust.
Nii naistepäeva, emadepäeva, sõbrapäeva kui ka muude sarnaste mitteformaalsete tähtpäevade mõte on see, et me märkaksime teist inimest enda kõrval. Tänavugi annab peapiiskop nelipühal paljudele tublidele inimestele aumärgid ja tänukirjad. Seda enam tunnustagem ja tänagem üksteist sagedamini nii oma kodudes kui ka kogudustes.

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees