Naised, tehke see asi ära!

Üha enam on Eesti ühiskonnas tunda vajadust alternatiivi järele üliliberaalsele valitsemisele.
21. novembri Postimehes kirjutas Jaan Kaplinski, et praegu viljeletav sotsiaalpoliitika juhib ühiskonna suurele kihistumisele, päev hiljem kirjutas samas väljaandes professor Rein Taagepera uue poliitilise suuna vajalikkusest. «Uus poliitika saab olla ainult tsentristlik,» arvas Taagepera. Tema hinnangul on praegu tegemist järsult parempoolse poliitikaga, mis on laias laastus kestnud kaheksa aastat ja lükanud maa sotsiaalse katastroofi lähedale.
Usun, et paljud kirikuga seotud inimesed on tunnetanud meie ühiskonna liigset kihistumist ning sotsiaalpoliitika haprust. Mida aga konkreetselt teha, et olukord muutuks, kuidas plaanitavaid abinõusid läbi suruda ning kuidas seda kõike võimalikult valutult ja kiiresti teha? Kuidas muuta inimesi, et headel ideedel oleks enamiku toetus? – Nendele küsimustele pole kellelgi lihtne vastata.
Olen viimasel ajal mõelnud naiste otsustavale osale kriisiaegadel. Näiteks Bütsantsi ikoonitülide ajal olid ikoonipurustajate leeris keisrikoja kõrgemad ametnikud ja sõdurid, nende vastas aga mungad, lihtvaimulikud ja eelkõige naised. Seda ajalooperioodi analüüsides tundub algusest peale selge, et naised jäävad peale ning ikoonide kasutamine jääb.
Küllap on see niisamuti ka tänapäeval. Mäletan, kuidas umbes kuu aega tagasi kritiseerisid telesaates vanemahüvitise kava parlamendi liige Katrin Saks ja liikumise Eesti Lapse Eest esindaja Marina Maran. Nende vastas seisnud sümpaatsel sotsiaalministril Marko Pomerantsil oli ilmselgelt raske õigustada valitsuse poliitikat.
Ilmselt on naised meestest stabiilsemad, tundlikuma sotsiaalse närviga ja kaastundlikumad, kes oma veendumusi lihtsalt ei vaheta. Usulistest näidetest meenub esmalt, et just naised saatsid Jeesust Kolgata teel, truuduse märgiks olid nad ka Ülestõusnu esmasteks tunnistajateks. Silmaga on näha, kui positiivselt on naisvaimulike jõuline tulek ka näiteks EELKle mõjunud.
Äkki peaks tasakaalustatuma ühiskonna ehitamisel pöörduma rohkem naiste poole: neid aktiviseerima, neilt nõu küsima? Altruism ja vaesemate eest hoolitsemine võiks olla prioriteetideks. Ehk suudaks siis ka kirik tõhusamalt toetada paar aastat tagasi eesmärgiks seatud inimlike inimeste inimliku ühiskonna teket?
Toomas Jürgenstein